Rubriigiarhiiv: Laululaager

Sügislaager Luksemburgis

Euroopa Eestlaste Koor pani oma 10. tegevusaastale heliseva punkti laululaagriga 27.-29. oktoobril Remerschenis, Luksemburgis

Reede õhtust pühapäeva lõunani harjutasid 78 lauljat dirigentide Kalev Lindali ja Elo Tammsalu-Schmitzi käe all eesti kooriklassikat ning võrukeelseid laule. Võru keeles seetõttu, et 2018. aasta juunis ootab meid V Uma Pido Võrus. Kooriklassikat läheb alati tarvis ning kuigi järgmine üldlaulupidu on veel mägede taga, siis meie ei puhka, vaid hoiame end vormis: 7.-9. septembril 2018 taaselustatakse Leicesteris üks ammune väliseestlaste kultuuritraditsioon – toimub V Euroopa eestlaste laulupidu.

Sügislaagris osalesid lauljad Belgiast, Hollandist, Luksemburgist, Prantsusmaalt, Rootsist, Saksamaalt, Soomest, Šveitsist, kui Suurbritanniast oli varem esindatud Inglismaa mitme lauljaga, siis nüüd tullakse ka Šotimaalt ja Walesist ning Hispaania ja Kataloonia on mõlemad meie kooris sõbralikult esindatud. Muidugi ei saa unustada tublisid lauljaid, kes lendavad kohale Eestist, kus koore on kohapeal rohkem kui kolm.

Kuigi enamik lauljatest on eestlased ning neist omakorda suurem osa sündinud-kasvanud Eestis, väärivad eriliselt esiletõstmist teisest rahvusest kooriliikmed, kes teevad eesti (ja võru!) keeles laulmisega päriseestlastele silmad ette.

Viisteist lauljat olid laululaagris esimest korda ning seekordsed “rebased” torkasid oma toreda olemise ja musikaalsusega kohe silma ja kõrva. Eriti hea meel on selle üle, et nende hulgas oli nii mitu haruldaselt head haruldust – meeshäält!

Dirigent Kalev Lindal ütles laagri lõpus antud mitteametlikul kontserdil, et me oleme ikka väga erilised, sest milline teine koor maailmas võiks oma kroonikas nii palju ette näidata, kuigi 10 aasta jooksul on toimunud vaid umbes 36 proovi. (Heakene küll, need on pisut pikemad proovid kui tavaliselt ehk nädalalõpud, aga ikkagi!) Osaletud on kahel üldlaulupeol, neist viimati valikkoorina, ESTO-l San Franciscos, Kõlavöö laulupäevadel Amsterdamis, Uma Pidodel, Estivalil Stockholmis, antud kontserte üle ilma ning saadud Calella rahvusvahelisel koorifestivalil hõbediplom.

* * *

Euroopa Eestlaste Koori tegevust toetab 2017. aastal väliseesti kultuuriühingute toetusprogrammist  

 

Lauldes ja naerdes

… ehk rebase pihtimusi Euroopa Eestlaste Koori laagrist Bonnis

Kui mind aasta tagasi Euroopa Eestlaste Koori kutsuti, polnud mul aimugi, millega täpsemalt ma ennast seon. Kuna juba kohalik Soomes Iseseisvalt Laulu Lõõritavate Eestlaste Rühm “Siller“ on punnis väga toredatest ning inspireerivatest inimestest, jäi vaid loota, et ega sealt kaugemaltki vähem oodata pole.

Nii asusimegi sügisel valmistuma Annabergi laagriks. Minu ootused reisile olid lihtsad – soovisin laulda ja naerda. Aga et need ootused mitmekordselt täituvad, ei osanud ma uneski näha. Kuid tõesti, nii see meie armas laager just mööduski – lauldes ja naerdes! Keskkond oli selleks väga mõnus ja need inimesed…!!! Nii suurt ägedate inimeste kontsentratsiooni oli lausa lust tunda! Just tunda – ma tundsin neil päevil lihtsalt nii palju.

Reede “hommikul“ kell kolm ärgates tundsin ma muidugi, et magatud nüüd küll piisavalt pole, aga väsimusest polnud haisugi! Ma olin täis ootusärevust ja teotahet. Imeliselt ilusad hetked said alguse juba lennukis – tõusime Helsingis õhku täpselt päikesetõusu ajal ja see koidupuna koos linnavaatega jääb mälupilti veel pikaks ajaks. Kogu reedene päev möödus Vivika, Georgi ja Atsi vabas ning lõbusas seltskonnas, kuniks jõudsimegi Annabergi. See sõnadega nii ilusaks ja toredaks maalitud koht oli lõpuks päris minu enda silme ees. Ja no tont võtku – see oligi ilus! Kohe nii paganama ilus, et kõndisin lihtsalt mööda inimtühja alakorrrust ringi ja imetlesin. Kas need argielanikud seal ise kah märkavad, millises ajaloos nad elavad! Kipub ju kõik igapäevane meie ümber väga ruttu kuidagi tavaliseks muutuma. Inimeseks olemise asi. Mõistagi kasvas mu ootusärevus iga hetkega, kuna me olime esimesed kohale jõudnud laagerdajad. Tasapisi hakkas laulusõpru lisanduma ja läks lahti üks suuremat sorti emblemine. Täitsa lõpp – võõras inimene tuli, tutvustas ja kallistas! Esimene mõte – ilmselgelt väga kaua Eestist eemal elanud! Aga selline vastuvõtt oli ometigi just see, mida uue liikmena vajasin. Väike hirm ju ikka põue poeb, kui uustulnukana kusagile lähed. Olen ise neli aastat Eestist ära olnud ja tänu eri maailma paigust pärit kursusekaaslastele keelekoolist olen hakanud harjuma, et täiesti sobilik on tänaval võõrastele inimestele naeratada ning et vestluses võõra inimesega võib kasutada teisigi sõnu peale “ei” ja “jah”.

Suur hulk osalejaid lisandus veel õhtuse supisöömise ajal ja korralik tutvumismaraton oligi hoo sisse saanud. Kõigi nende inimeste juures oli minu jaoks kõige ägedam see, et kogu argielu jäi neil justkui koju. Täpselt sama tunnetasin enda puhul. Tuldi kokku ja jätkati täpselt sealt samast, kus viimati kohtudes pooleli jäi. Polnud mingit vahet, mis on su töö, palk, elukoht või staatus – SÕBRAD EESTLASED said jälle kokku! Seda vaimu oli nii kõvasti tunda, et seda võis peaaegust et näha! Sel hetkel sain ma aru, kui õigesse kohta ma olen sattunud.

Laululaagrile kohaselt sai mõistagi ka laulda. …ja me laulsime, kohe südamest! Laulsime sellise innuga, et „puust ja punaseks“ dirigent Elo sõnas: “Laulge mind jah surnuks!”. Aga laul teeb rinna rõõmsaks, seega selleta me ei saa. Massiline laulurünnak on ehk see metsik tung, mis meile kui laulurahvale nii omane on – pean saama laulda või muidu suren! J Õnneks suutsid meie vägevad dirigendid seda lauluhüsteeriasse langenud massi nalja ja professionaalsusega suurepäraselt hallata ning meie üürike aeg möödus väga produktiivselt. Tunnid möödusid linnutiivul ja oligi käes aeg alustada kontserdiga. Sai nautida nii kultuuri kui ka meelelahutust. Sel ajal, kui Iff ja Kammiste esinesid, istusin ma tihedalt kokku pressitud lauljate ja publiku hulgas. Kui hea oli seal olla! Rahvas õitses! Tundus nagu inimesed oleksid olnud täis õndsust ja tänulikkust, et neil on au olla eestlased. Kui oli koori kord esineda, sai tunda seda ülevat laulupeol valitsevat ühtsustunnet. Seda õlatunnet, mis annab jõudu ja paneb koos tegutsema. Soovisin mitmel hetkel, et mu silmadel oleksid kojamehed, sest vägisi tikkusid sinna pisarad ja no mitte ühtki noodikribulat polnud siis enam näha. Ja see polnudki enam oluline. Ma õõtsusin ühtses rütmis koos teistega ja nautisin selle hetke illu. Aplauside ajal kohtasin publiku seas lühtrivalguses sädelevaid ja värelevaid silmapaare ning tundsin, kuidas me kõik seal saalis laulsime päris seda sama laulu. See tunne on kirjeldamatult ilus ja soe.

Kuigi tunne oli ülev, läks olemine siiki päris kiiresti kõhedaks, kui rebased välja hõigati. Rebasena ei lastud mul muidugi ennast väga mugavalt tunda juba teel Annabergi. Üks korralik ärevuse tekitamine käis pidevalt. Esimesel õhtul tundsin, kuidas see fakt, et ma pean ei-tea-mida-ja-millal esitama, segas lihtsalt mu sotsialiseerumist, täiesti totter küll. (Seega, tänud, kallid seniorliikmed Soomest – peedistasite mind vaimselt ikka korralikult.) Õnneks polnud ma ainus rebane, vaid meid oli kokku neli. Saime ülesandeks valmistada ette midagi meeldejäävat ja see siis esitada. Ladusa koostöö tulemina valmis emotsioonikaanon “Sepapoisid“. Maailmas on väga palju ülemäärast hala ja urinat ning see pärsib rõõmu. Kui aga soe süda ja rõõmus meel suure lauluga siiski oma maailma sisse lasta, on mured kohe kergemad kanda. Laulurõõm nakatas välgukiirusel ka loomaaeda noorte rebaste ristseid pealt vaatama tulnud publikut ja nii kõlas kaanon mühisedes veel mitu korda. Päris äge oleks kunagi koos teha veel selline kaanon, kus iga “sepapoisid“ sõna järel alustab uus inimene või grupp laulmist. Kui Kalev taas sellele lauluhüsteeriale otsa peale tegi, pidime rebastena veel veidi oma koordinatsiooniga tegelema ning mõned krutskiga laulud liigutuste saatel esitama. Ja nii me ristitud saimegi. Vastuvõtt oli väga soe, aitäh selle eest! Ja siis jätkus selline möll, kus tants lõpetati alles poolvägisi juba täielikus öös, kuna polnud enam muusikat. Eks siis tuli jälle otsast laulma hakata, õnneks kitarrimehi jätkus veel varajaste hommikutundideni. Pidu oli äge! Tants, trall, laulmine – mida veel tahta! Magamine tundus seal täiesti ebaoluline ajaraiskamine.

Pühapäeval sai muidugi veel laulda ja siis hakkas üks kallistamine pihta. Nii viivuke oli hetk Annabergis ja tõenäoliselt oleks paljud soovinud, et las püsib hetk, üks silmapilk. Aeg oli küll üürike, aga selle mõju oli suur ja sügav.Kui enamus laagerdajad said kallistustega koju saadetud, jäi veel esmaspäevani Annabergi kaheksa inimest. Koos sai Bonnis mõnusasti terve päev aega veedetud ja õhtul veel nii palju ning kõvasti naerda, et häält enam ei tulnud, pisarad voolasid ja kõht oli krampis. Mõisahoone oli küll pea inimtühi, aga ka sellel oli oma võlu. Bonnist naastes oli maja pime ja vaikne ning siis kostus suurest saalist kellegi viiulimängu. Hämaras valguses just selles hetkes olles oli tunne nagu oleksin kusagil hoopis teises ajas. Müstiliselt äge. Esmaspäeva õhtuks kella kaheksaks olime me lõpuks Helsingis ja tagasi argielus. Kui Annabergis õitsesid lumikellukesed, siis Soomes oli hommikuks taas pahkluuni lumevaip maad katmas.

Mul on suur rõõm, et olen osa sellisest vägevast ühendusest nagu seda on Euroopa Eestlaste Koor. Ma ei leia sobivat ühikut, milles võiksin mõõta oma rõõmu ja tänu, aga neid on kilomeetrite jagu, tonnide kaupa ja päevade viisi. Sellise ettevõtmise suurim väärtus on mulle just nimelt emotsionaalne ja seda pole mingil muul moel võimalik saada, kui osaledes. Minu kummardus Marele, Annelile, dirigentidele, teistele kooriliikmetele, Annabergi rahvale ja publikule! Ootan juba väga järgmisi laulmisi, rõõme ja tantse.

Aitäh!

Maris Vaher
Helsinki 9. veebruar 2016

lyhter

Autori fotol lühter Haus Annabergi saalis.

——————————————————

Euroopa Eestlaste Koori laululaager toimus Haus Annabergis 29.-31. jaanuaril 2016. Dirigendd Kalev Lindal (Eesti), Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa), Viive Mäemets (Soome). Külas Ivo Linna ja Antti Kammiste. Osalesid 93 lauljat Belgiast, Hollandist, Katalooniast, Luksemburgist, Prantsusmaalt, Poolast, Saksamaalt, Soomest, Suurbritanniast, Šveitsist ning Eestist. Kontsert oli kolmeosaline, esimene osa külaliste päralt, teises osas esitas koor lugusid Mihkel Lüdigi “Koidust” Tõnu Kõrvitsa “Puudutuseni”, võrukeelse Uma Pido popurriist Veljo Tormise “Pulmaliste saabumiseni”. Viimases osas lauldi koos külalistega Mattiiseni-Leesmenti isamaalisi laule (“Isamaa ilu hoieldes”, “Sind surmani”, “Eestlane olen ja eestlaseks jään”), estraadiklassikat ja ballaade.

Heiko Schmaucki fotod Flickris.

Koor, mida tahan omaks hüüda

Muljeid Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist
Remerschenis, Luksemburgis 16.-18. oktoobril 2015
 

Kui ma Euroopa Eestlaste Koorist enne esimest laululaagrit üldse midagi teadsin, siis seda, et kord on seal majas – koori asjaajamise eest seisva Anneli e-kirjad ei jätnud kahtlusele mingit ruumi. Kuhu tulla, mis kell, millise bussiga, palju maksab pilet, millised noodid peavad kaasas olema ja kas tubades käterätid on – kõik oli selge enne, kui oleks jõudnud küsimagi hakata.

Niisiis sujus mu päevapikkune reis Põhja-Londonist Lõuna-Luksemburgi väga stressivabalt ja jättis aega eksistentsiaalsete küsimuste üle juurdlemiseks. (Peab tunnistama, et esikohal nende hulgas oli “miks on selline riik nagu Luksemburg üldse olemas?” ja napilt teiseks jäi “kas ma olen kunagi elus enne saanud kahe euro eest nii pikalt bussiga sõita?”. Kolmas, kui te just peate teadma, oli “miks siin nii külm on?!” – võimalik, et ma olen ainus inimene maailmas, kes elab Londonis ilma pärast, aga kontinentaalne kliima tõesti ei ole mulle kontimööda.)

Esimeste uute koorikaaslastega õnnestus mul kohtuda ja tutvuda juba Mondorfi külas, kus kahe bussi vahel vestlemiseks jagus aega nii palju, et mu eksistentsiaalne küsimus nr 1 sai parasjagu ammendava vastuse. (Aitäh, Sigrun!)

Aga siis me juba olimegi Remerschenis ja järgmise paari tunni jooksul tutvusin ma nii paljude uute inimestega, et tõesti hea meel oli neist nimesiltidest, mis kõigile rinda kleebiti. Ja ma nüüd loodan, et keegi ei solvu, aga… n-ö eurooplase kogemusega eestlasega on ikka palju lihtsam jutule ja sõbraks saada kui kodueestlasega. Tuleb välja, et “hoian omaette, kellelegi igaks juhuks otsa ei vaata ja küsimustele vastan ühesilbiliselt” ei ole geneetiline! Nii ei jäänud mul uue lauljana hetkekski võimalust end võõrana tunda, sest juba me olimegi kõik tuttavad.

(Vahepeal jõudsin käia ka hääleseades, kust ma päris kindlasti tulin välja parema lauljana, kui ma sisenedes olin. Juba ainult selle pooltunni nimel tasus lennukiga sõita!)

Järgmiseks võeti ette lauludega tutvumine. Minu kui võrdlemisi staažika koorilaulja jaoks oli see suurema osa repertuaari osas pigem meeldiv taaskohtumine, aga ohtralt küsimusi tekitas seegi – millal, mis asjaoludel, mis kooriliigi seades ja mis häälerühmas ma neid lugusid viimati laulsingi? Partiid ise on kenasti lihasmälus olemas, aga toetavaid fakte vähevõitu, ja nagu minust märksa väärikamas eas inimestel, on paremini meeles eelmisel sajandil toimunu kui eelmise aasta laulupidu…

Järgmistel päevadel ilmusid mu noodipakist välja ka mõned niisugused laulud, mida ma enne laulnud ega mõnel juhul ka kuulnud polnud. Ei tea nüüd, kas asi oli seekordses seltskonnas ja dirigendis või olen nüüdseks juba piisavalt väliseestlane, aga mõnedki teosed, millest ma enne suuremat pidada pole osanud, hakkasid seekord minuga rääkima (“sõbrad, teiega on hea…”). Uma Pido laulude popurrii oli uskumatult äge; selleks ajaks, kui sellega ühele poole jõudsime, olin juba täiesti veendunud, et sellele peole pean ma minema. Ja täiesti uus laul minu jaoks – “Ela hästi, mu kodumaa” – nojah, ma pole malevapõlvkond, aga kuidas ma seda varem pole kuulnud? Võibolla ootas ka see soodsat aega, et mulle südamesse pugeda. Just neid põdrakellade hääli tulingi siia kuulama!

Noh, ja meil oli külas Olav Ehala, kes rääkis oma laulude juurde lugusid, mängis klaverit ja suhtus uskumatu soojusega kõigesse, mis juhtus. (Üht-teist ikka juhtus. Näiteks maailma kõige lühem Olav Ehala laul seekordsete rebaste esituses, millest ei tahakski rohkem eriti midagi rääkida kui et… see oli õnneks väga lühike.) Suure osa tuntud laulude sünnilood ei tulnud mulle üllatustena – eks neid ole kontsertidel ja intervjuudes varemgi jutustatud ja ühel aastal (aga mis aastal?) kasutati neid laulupeo nootides kujunduselementidena – aga selgub, et Ehala on teinud ohtralt muusikat ka multifilmidele, mida keegi kunagi pole näinud. Meie nägime ja nüüd jääb “Jõuluingel” mul igavesti seostuma kingikratist rebasega (ikka parem kujutluspilt kui kiilanev ingel).

Laulda oleks jaksanud rohkemgi, aga selles laagris jäi ohtralt aega uute koorikaaslastega suhtlemiseks ja ühiste tuttavate kaardistamiseks. Süütu küsimus paarile teisele rebasele “kus kooris te Eestis laulsite?” viis avastuseni, et vähemalt viis Euroopa Eestlaste Koori lauljat on pärit Hugo Treffneri Gümnaasiumi segakoorist. Ma olen laulnud nii mõnegi päris ägeda dirigendi käe all ja namedropping pole mulle võõras pahe, aga vat selle peale pole ma küll kunagi tulnud, et mu keskkooliaegse muusikaõpetaja nimi võiks kelleski äratundmist tekitada.

Laupäeva õhtul sain jälle uutmoodi eestlast imetleda, kui Luksemburgi naised meile laulude-tantsudega esinesid. Sellise särtsuga eesti rahvatantsu pole ma enne küll nägema juhtunud. Ja mind on alati skeptiliseks teinud see “eesti naised on nii ilusad” väide, aga kui nüüd niiviisi kõrvalt vaadata, siis jah, no tõesti on! Pluss mulle kohutavalt meeldis see kombinatsioon triibuseelikust, mustast t-särgist ja sõlest, mida nad kandsid.

Ja siis järsku juba oligi viimane päev ja laagri lõppkontsert. Mul ei jõudnud isegi hääl ära minna – mis mõttes ongi läbi?!

Kontserdi emotsionaalseks tipphetkeks oli muidugi koori hümn “Amigos para siempre” (mille eestikeelne tekst on minu arvates muljetavaldavalt hea nii sisulise tabavuse poolest kui vormiliselt). Aga minuga koju kaasa tuli hoopis Ehala “Vana mehe laul”: ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

Väga loodan seda koori veel kaua omaks hüüda.

Kitty Mamers
London
Euroopa Eestlaste Koori laulja alates sügisest 2015

* * *

Euroopa Eestlaste Koor on asutatud 2007. a. Kooris on üle 150 liikme, aktiivselt osaleb laululaagrites 70-100 lauljat, Remerschenis laulsid 86 lauljat 12 riigist, dirigendid Kalev Lindal (Eesti) ja Elo Tammsalu-Schmitz, kontsertmeister Aita Sibul, abidirigent ja asjaajaja Anneli Aken, külaline helilooja Olav Ehala. 
Euroopa Eestlaste koori laululaagreid toetab Kultuuriministeerium väliseesti kultuuriühingute programmist. Suur tänu annetuse eest Euroopa Parlamendi liikmele pr Kaja Kallasele.

Laululaager 16.-18. oktoobril 2015 Luksemburgis

Koht: Remerschen-Schengeni noortehostel, 31 Waistrooss, L-5440 Remerschen, Luxembourg.

Kavas uue repertuaari õppimine ja hääleseade. Külaliseks on helilooja Olav Ehala. Dirigendid Kalev Lindal (Eesti), Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa) ning Viive Mäemets (Soome).

Laagrisse on veel vaid kümmekond vaba kohta. Registreerida saab kuni 15. septembrini selle vormi kaudu!

Koori kogunemine hostelis reedel alates 18.00, laagri lõpp pühapäeval kell 14.
Elo Tammsalu-Schmitz võtab hääleseadehuvilisi vastu juba reedel, 16. oktoobril kella 10.00 ja 16 vahel Luxembourgi linnas (aadressi saadame registreerujatele hiljem). Kes lendavad juba neljapäeval või reede hommikul kohale või elavad Luksemburgis, kasutage võimalust võtta hääleseade pooltund juba reedel. Reede õhtul ja laupäeva ennelõunal jätkuvad hääleseade pooltunnid Remerschenis. Korraga saavad pooletunnisel, aga tõhusal hääleseadeseansil osaleda 2-3 inimest, soovitavalt samast häälerühmast. Registreerimine siin kuni 15. septembrini.

Laagri osalustasu ööbimise ja söökidega hostelis on 120 eurot + 5 eurot hääleseade.
Mittelaulvate kaaslaste-pereliikmete tasu on 85 €.
Oma öömajaga lauljate osalustasu 85 (+5 € hääleseade).
Osalustasu peab olema makstud hiljemalt 10. oktoobriks! (Kui on probleeme, siis kirjutage!)

Makse saaja: ARTEESIA / SEGAKOOR (või lihtsalt ARTEESIA)
Konto / Account (IBAN): LU45 0019 4255 1734 4000 (NB! Kelle lapsed Anneli juures laulavad – laste laulutundidel ja lastekooril on teine konto, kontrollige enne ülekande tegemist!)
BIC/SWIFT: BCEELULL
Makse selgitus: NIMI, OKT 2015

Detailne info, kuidas lennu- või raudteejaamast Remerscheni saab jms, saadetakse registreerunutele septembri keskel.

Registreerimine laululaagrisse Annabergis 30.01.-01.02.2015

KohtHaus Annaberg, Bonn

Aeg: 30. jaanuar kell 18, lõpp 1. veebruaril kell 14.30

Märksõnad: töö häälega ja uus repertuaar

Dirigendid:
Lauri Breede (Tartu)
Elo Tammsalu-Schmitz (Aachen)
Silver Lumi (Helsingi)

Lauljate osalustasu on 110 eurot, sellest I pool ehk 55 eurot peaks saama tasutud 2014. aasta lõpuks ja teine pool 20. jaanuariks 2015.
Oma öömajaga lauljate osalustasu on 75 eurot.
Osalustasu pereliikmele, kes ei laula, on 85 eurot.
Lastele kuni 10 a (k.a, oma madratsil ööbides) 40 eurot, alla 2 a tasuta.

Arteesia Asbl pangakonto leiab siit.

Tasudes palun märkige selgitusse kindlasti TALV 2015 ja kui maksate mitme inimese eest või kellegi teise kontolt, siis ka nimi/nimed, kelle eest tasuti.

Voodikoha Annabergis kindlustavad varajane registreerimine (loomulikult lähevad arvesse ka kõik senised eelregistreerunud) ning esimene laekunud osamakse.
Kes hiljaks jääb, peab leppima hotelliga.

Pole hetkel veel selge, kas, kus ja millal teeme kontserdi. Arutame dirigentidega. Orienteeruv ajakava on hetkel selline:

Reede, 30.01
alates 18.00 saabumine
19.00 õhtusöök
21.00 laulmine

Laupäev, 31.01
08.00 hommikusöök
09.00 laulmine
13.30 lõuna
14.30 laulmine ja vahepeal üks kohvipaus
19.30 õhtusöök
21.00 vaba lava ja üllatused

Pühapäev, 01.01
08.00 hommikusöök
09.00 koori majandusaasta 2014, organisatsioonilised küsimused
10.00 laulmine
12.00 kontsert (?)
13.30 lõuna

Kontrollida kes on end juba kirja pannud, saab siseinfost. Kes ei ole veel kindlasti registreerunud, palun tehke seda selle vormi kaudu.

Muljeid laululaagrist oktoobris 2015

Laulupeo järgne koorilaager on hea lakmuspaber, näidates ligikaudu ära laulupeoturistide” ja pühendunud koorilauljate suhtarvu. Viimases laagris enne laulupidu oli meid 110, pluss kümmekond pereliiget, seekord oli lauljaid 68.

Loomulikult ei tähenda see seda, et kõiki puudujaid tuleks “turistideks” lugeda, kuna laager langes kokku gripihooaja ja koolivaheajaga, kuid ilmselt mingi järelduse võib nendest numbritest teha. Medali teist külge vaadates tuleb siiski rõõmu tunda, et kohalolijatel oli sutsu lahedam end Annabergi viimati kitsaks jäänud seinte vahele ära mahutada. Jah, mehi oli taaskord vähe, aga see ilmselt ei parane enne kui me mõne meeskoori pooljõuga “alla neelame”.

Eks me kõik ole ilmselt mingil määral väsinud nendest laulupeolauludest. Dirigendid vast kõige enam. Seda toredam oli katsetada midagi sootuks uut – häikimist.

Grupiviisiline improviseerimine ja koorilaul peaksid olema üksteisest niisama erinevad kui siga ja kägu. Ükski tõsimeelne koorilaulja ei peaks lubama endale ühiselt musitseerides improvisatsiooni, arvasin mina enne laagrit ja arvan praegugi. Kui aga tegu on koordineeritud improvisatsiooniga, siis on lugu sootuks teine. “Laske see loom endast välja”, ütles Anne-Liis Poll ja üritas meid eksiteele viia, sest see mis järgnes oli kõike muud, kui vabameelne häälitsemine.

Juba häikimishäälte lahti häälitsemine näitas, et tegu on väga suurt distsipliini ja tähelepanu nõudva “spordialaga”. Kõik häälikud, helilised ja helitud, pidid väljuma kõrist selleks ettenähtud kombel ja dünaamikaga. Ei mingit mina-kiljun-sina-sisised-tema-uriseb-vabadust tegelikult ei olnud. Dirigendi käemärkide järgi tuli teha väga täpselt ainult ühte konkreetset häälitsust teatud ulatuses sallitud improvisatsiooniastmega.

Mina ausalt öeldes kartsin isegi lubatud kombel improviseerida, sest samas oli ju kohustus kuulata naabreid ja teha seda, mis nende häälitsustega kokku sobiks. Aga kui naaber ei tea ise täpselt, mida ta tegema hakkab ja ootab äraolevalt sinu häikimist ning vice versa, siis on tulemus üsna arglik. Tegelikult tuli see häikimine meil kohati ju päris kobedalt välja, aga siiski mitte nii kobedalt, et professor Poll oleks kontserdil midagi juhuse hooleks jätnud. Publik ei pidanud pettuma.

Laagris oli ka üks omamoodi briljantsõrmus – Eest “kuningriiklased” Tõun ja Nõgisto. Võib-olla tekitas see kusagil ja kelleski pahameelt, et seltskonnalaulude asemel natuke teise olemusega muusikat tehti, aga ma usun, et rõõmustajate arv kaalus pettunute oma üle. Seda kinnitas ka tore spontaanne raamatukogujämm kõikvõimalike kätte sattunud löök- ja sahinriistadega.

Ma olen vahel mõelnud, et välismaal elava eestlasena on meil sageli parem võimalus kohtuda Eesti muusikutega ja nendega vahetult suhelda, kui see Eestis ealeski võimalik oleks. Paratamatult kasvab süües isu ning varsti tundub juba kummaline, kui mõni eestlaste kogunemine ilma põnevate külaliste osaluseta peaks toimuma.

Tagasiside ei täidaks oma rolli, kui selles puuduks kummardus ja tänusõnad suure vaeva nägijatele.
Aitäh dirigentidele ja korraldajaile, aitäh kallitele koorikaaslastele!*

Liina Teras, Luksemburg
Laulja aastast 2011

*Üksikasjalikke tänusõnu ning teistelt lauljatelt laekunud tagasisidet saavad koori liikmed lugeda kodulehe siseinfos.

Registreerimine 24.-26. oktoobri laagrisse

Algab registreerimine laululaagrisse 24.-26. oktoobril Haus Annabergis, Bonnis.

Seekord on kavas midagi täiesti uut – häikimine.

Külalisdirigent prof Anne-Liis Poll on Eesti üks juhtivaid hääleimprovisatsiooni edendajaid. Ta on töötanud välja oma nn häikimise metoodika ja märgisüsteemi. Loe lähemalt EMIK kodulehelt.

Lisaks häikimisele õpime muidki uusi laule, mida Kalev Lindal suvisest Eestist kaasa toob.

Pühapäeval kell 12 kontsert. Kaasa koori polod. Kel pole, siis tumesinine või must pluus. Mis värvi seelik/püksid, sellest informeerime osalejaid lähiajal.

Osalustasu on 100 eurot, millest 50 eurot tuleb kanda Arteesia kontole nii ruttu kui võimalik, hiljemalt 15. septembriks. Pangaandmed leiab siit. Palun valige Arteesia konto! (Kui läks juba kogemata Mare koori kontole, pole ka hullu, küll Mare liigutab edasi.)

Makse selgitus: okt 2014 ja nimi / nimed. 

Laupäeval annavad Annabergis kontserdi ka Tõnu Timm ja Jaanus Nõgisto. Kellaaeg täpsustamisel.

Väljaspool euroala kasutage Transferwise’i.
Ülejäänud 50 eurot peaks laekuma hiljemalt 15. oktoobriks. 
Timmi ja Nõgisto kontserdi korjanduse teeme kohapeal (pilet ilmselt 5-8 eurot – sõltub sellest, kas saab nende reisiks toetust).

Kuna magamiskohtade arv on piiratud, saavad voodi Annabergis:
1) need, kes registreerivad kiirelt ja teevad ka kiirelt ülekande ja
2) nagu karmiks, aga õiglaseks traditsiooniks saanud, on Annabergi kohtade jagamisel eelisjärjekorras kauaaegsed lauljad ja
3) tasutud peab olema ka 2014. aasta liikmemaks 30 eurot (võib teha ka sama ülekandega, märkides selgitusse lisaks liikmemaks)

Kui kõik Annabergi ei mahu, peavad värskemad lauljad broneerima koha Bonn Bad Godesbergi hotellides. Kambakesi samas hotellis olles saab “all-linna” ja Annabergi mäe vahel liikumiseks transpordi osas koopereeruda, ka takso on seltskonnaga taskukohane. Paljud lauljad on nt Hotel Jacobs Garnis.

Ilma voodikoha ja hommikusöögita on osalustasu 50 eurot. Kui oma majutusega soovivad ka hommikusööke, siis 60 eurot.

Palun (ka neil, kes on juba mulle või Marele oma soovist rääkinud) end kirja panna Google’i registreerimisvormi kaudu.
Kel see mingil põhjusel ei õnnestu, saatke e-postiga järgmised andmed:
– Ees- ja perekonnanimi:
– Häälerühm / pereliige:
– Kontakttelefon(id):
– E-mail:
– Erisoovid toidu osas, allergiad, muud märkused:
– Saabumise ja lahkumise aeg ja kas vajad Annabergis majutust lisaöödel – sellele võib muidugi ka siis vastata, kui transpordi üksikasjad on selged.
– Kas Sinu postiaadress on pärast avalduse esitamist muutunud? Paljud on vahepeal kolinud, igaks juhuks värskendaks ka neid andmeid.

AJAKAVA:

Reede, 24.10
Kell 18 – saabumine
19.00 õhtusöök
20.00-24.00 soojakslaulmine

Laupäev, 25.10
8.00 hommikusöök
9.00 laulmine
13.00 lõuna
14.30 laulmine
16.30 kohvipaus
17.00 laulmine
19.00 pidulik õhtusöök
20.00 Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timmi kontsert
21.30  jätkub musitseerimine ja sumin vabas, sundimatus õhkkonnas

Pühapäev, 25.10
8.00 hommikusöök
9.00 laulmine
12.00 meie kontsert Annabergis
13.00 lõunasöök

Tee Annabergi on enamikul peas. Kes veel ei tea ja siit ka abi ei saa, sellele anname meelsasti meili teel nõu.

Anneli, anneli@eestikoor.eu
tel +352 621 383130, +372 507 7747, kodus  +49 651 710 2745
(Saksa mobiil ununes Eestisse ja millalgi paari nädala pärast jõuab postiga ehk taas minuni)
Skype: annelihelena

Järgmine laager toimub samuti Annabergis 30.01.-01.02.2015.