27.-29. jaanuar 2017:
Koorilaager Annabergis

28.-30. aprill 2017:
Koorilaager ja suur kontsert KÕLAVÖÖ II Amsterdamis, Hollandis

5.-6. august 2017:
Koorilaager ja 10. aastapäeva kontsert Varbuse Muusikamõisas, Eestis

27.-29. oktoober 2017:
Sügisene koorilaager Remerscheni noortehostelis Luksemburgis

Pressiteade: Euroopa Eestlaste Koor tähistab Varbusel oma 10. sünnipäeva

10 aastat Euroopa Eestlaste Koori

Euroopa Eestlaste Koor tähistab augusti esimesel nädalavahetusel Varbuse Muusikamõisas oma 10. lauluaastat. Eesti kooride hulgas üks suuremaid, enam kui kümnes riigis elavaid lauljaid ühendav koor esineb erikülalisena Lenna ja ansambli Estonian Voices kontserdil 6. augustil kell 16.

Kümne aasta jooksul on kooris laulnud üle 200 inimese. Hetkel on aktiivseid liikmeid 130 ringis – need on Austrias, Belgias, Hispaanias, Hollandis, Kasahstanis, Luksemburgis, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal, Soomes, Suurbritannias, Šveitsis ja Tšehhis elavad eestlased, sekka muust rahvusest elukaaslasi ning estofiile. Kokku saadakse vähemalt kaks korda aastas laululaagrites, lisaks kontsertreisidel ja väiksematel üritustel.

Euroopa Eestlaste Koor on osalenud kahel viimasel üldlaulupeol (2014 valikkoorina), võrukeelsetel Uma Pido laulupidudel, Eesti kultuuri üritustel paljudes Euroopa riikides, samuti Kanadas ja USAs. Mullu sügisel sai koor hõbediplomi Interkulturi koorifestivalil “Canta al mar” Callelas, Hispaanias.

Intensiivsetest, kuid äärmiselt meeleolukatest laululaagritest ja kontsertreisidest räägitakse hiljem enamasti ülivõrdes. “Asusin 2007. a sügisel õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus avaliku esinemise aines oli vaja pidada kõne teemal “Minu perekond” ja mäletan, et rääkisin meie koorist,” meenutab 24.-27. juulil 2007 Sangaste lossis toimunud kõige esimeses laululaagris osalenud Triin Spitz. “Olin just Eestisse tagasi tulnud ja nägin oma perekonda laiemalt kui ainult ema-isa, õde-vend ja vanaema. Ma arvan, et see peegeldab hästi tunnet, mis tekib meie laagrites – olemegi nagu suur perekond.” Vanim laulja on küll juba 70aastane, aga teeb oma noorusliku energiaga kõigile silmad ette, kooris laulab ka tema lapselaps. Paljudest peredest lööb kaasa mitu põlvkonda ja järelkasvu jaoks on mudilas-, laste- ning noortekoor. 

Ebatavaliselt harva kokku saav seltskond vajab enda ette karismaatilisi, võlurikäega koorijuhte. Peadirigent ja üks koori asutajaist on Kalev Lindal, kes on muusikatöö kõrvalt võtnud südameasjaks Varbuse mõisakompleksi taastamise ning sealse kultuurielu korraldamise. 2012. aastal liitus kooriga Aachenis, Saksamaal elav vabakutseline laulja, pianist, hääleseadja ja koorijuht Elo Tammsalu-Schmitz. Euroopa Eestlaste Koori on juhatanud veel Lauri Breede (2007-2011 ja 2015), Silver Lumi (2011-2014), laagrites on dirigendina kaasa löönud Kaido Janke, Saidi Tammeorg, Reet Kromel-Williams, Viive Mäemets ning hääleimprovisatsioone ehk häikimist on harjutatud Anne-Liis Polli käe all.

Euroopa Eestlaste Koor on andnud kontserte koos tuntud eesti muusikutega – Olav Ehala, Ivo Linna ja Antti Kammiste, Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm ning ansambel Curly Strings. Heaks koostööpartneriks on Haaslava Meeskoor.

Oma sünnipäeva tähistab Euroopa Eestlaste Koor peadirigendi juures Varbuse Muusikamõisas. Laupäeval, 5. augustil kogunetakse laululaagrisse ning 6. augustil kell 16 esineb koor erikülalisena Lenna ning ansambli Estonian Voices kontserdil “Ootab armastus”.

 
Anneli Aken
Tegevjuht ja abidirigent
anneli@eestikoor.eu
+372 507 7747

Mare Rahkema
President
mare@eestikoor.eu
+49 163 347 1057

Kalev Lindal
Peadirigent
+372 504 0526
kalev.lindal@varbuse.ee

Kõlavööd kõlavad ööl ja päeval

Koostöös Hollandi Eesti Majaga korraldatud Kõlavöö kontserdid Amsterdamis on üks põnevamaid projekte, millega Euroopa Eestlaste Koor seotud on.

Kõlavöö nimi sündis korraldusnaiskonna (Kaire van der Toorn-Guthan, Margit Tera, Anges Kuusik-Dijkstra ja Anneli Aken) vembukast mõttest –  sõna, mida oleks hollandlastel raske hääldada ja tõmbaks tähelepanu. Hollandi keeles ei ole täppidega tähti ega õ-d. Arhailist kõlavöö kudumise kunsti oskav Anneli pakkuski sõna, milles on täpid ja õ ning millest lahku kirjutatult saab kaunis kõlav öö.

I Kõlavöö 2015. Foto: Maarten Laupmann

Esimesel Kõlavööl 2015. aasta kevadel Amsterdami Amstelkerkis osalesid lisaks Euroopa Eestlaste Koorile ka Haaslava Meeskoor ning vastloodud Hollandi Eesti Segakoor, kaks aastat hiljem kutsuti suuremasse Hofkerki kirikusse ka teised Euroopa eestlaste koorid, Eesti Noorte Kontsertorkester ning tantsurühmad.

II Kõlavöö 2017. Fofo: Maarten Laupmann

 

Hästi tore artikkel Kõlavööst ja ulgueestlaste laulutegevusest laiemalt ilmus ajakirjas Eesti Naine (autor Helina Piip) PDF.

Ingliskeelne artikkel (Kaire van der Toorn-Guthan, Margit Tera, tõlge Reet Järvik) portaalis Estonian World

Kuidas kõik alguse sai

Euroopa eestlasi ühendava laulukoori loomise idee kasvas välja Saksamaal elavate laululembeste eestlaste soovist osa võtta Eesti XXIV üldlaulupeost 2004. aasta juulis. Projekti initsiaatoriks oli Mare Rahkema, kes kutsus dirigendiks Kalev Lindali ning Kalev omakorda Lauri Breede.

Kuuldused Saksamaa eestlaste koorist levisid üle piiride ning üksteise järel liitusid lauljad Belgiast, Shveitsist ja Hollandist. 24.-27. juulil osales Sangaste lossis laululaagris koos pereliikmetega 60 inimest, riikide nimekirja lisandusid Inglismaa, Soome, Taanist, Ukraina ja Läti. Euroopa Eestlaste Koor oli sündinud.

30 lauljat, kes käisid kõige esimeses laagris, on laulnud järjepidevalt. Koos EÜSL-i projektikoori lauljatega, kes suvelaagris osaleda ei saanud, on see arv veel 20 võrra suurem.

Juba kuu aega hiljem sõitis värske koor oma esimesele kontsertreisile Inglismaale, Catthorpe Manor’isse, septembris käidi Göteborgis Estivalil ning oktoobris toimus järgmine laululaager Bonnis Haus Annabergis – majas, mis on koori peamiseks koduks jäänudki.

Valik Heiko Schmaucki fototosid.

Karin Aanja artikkel ajalehes Valgamaalane.

10 aastat Euroopa Eestlaste Koori

Üks suuremaid, kui mitte kõige suurem järjepidevalt tegutsev eesti harrastuskoor tähistab sel suvel oma esimest nulliga lõppevat sünnipäeva. Juubelinädala jooksul avaldame oma kodulehel meeleolukaid tagasivaateid senistele tegevusaastatele. Püsige lainel!

Sünnipäevapidu peame augusti esimesel nädalalõpul oma kalli peadirigendi Kalev Lindali juures Varbuse Muusikamõisas. Pühapäeval, 6. augustil on meil suur au olla erikülaliseks suurepäraste Eesti muusikute – Lenna ja ansambli Estonian Voices’i kontserdil “Ootab armastus”.  Vaid Varbuse kontserdil on laval veel rohkem armastust – meie poolt 10 aastat armastust muusika, Eestimaa, eesti keele ja kultuuri vastu ning kümned armsad inimesed 15 Euroopa riigist.

Pileteid kontserdile saab osta Piletilevist.

II Kõlavöö – Estonian Song and Dance Celebration in Amsterdam

 

Spectacular Estonian Song and Dance Celebration
29 April 2017 Hofkerk Amsterdam
17:00 A Taste of Estonia – food, drink and goods
19:00 Song and Dance Celebration

Participants:

  • The European Estonians Choir, conductor Kalev Lindal and Elo Tammsalu-Schmitz
  • The Chamber Choir ‘Collegium Musicale’ (Estonia), conductor Endrik Üksvärav
  • Haaslava Male Voice Choir and the double quartet ‘Väike Punt’, (Estonia), conductor Kalev Lindal
  • The Estonian Mixed Voice Choir in Stockholm, conductors Toomas Tuulse and Epp Jaansoo
  • The Estonian Mixed Voice Choir in Gothenburg (Sweden), conductor Leana Salu
  • The London Estonian Society Mixed Voice Choir, conductor Kristi Jagodin
  • as well as singers from:
    • The I.M.E Choir – The International Music Friends of Estonia (Switzerland), conductor Jane Tiik
    • REE Choir – International Estonian Experimental Choir, conductor Reet Kromel
    • the Luxembourg Estonian Ladies Vocal Ensemble ‘Meloodilised Tordid’, conductor Anneli Aken
    • the Estonian Mixed Choir in Finland ‘Siller’, conductor Silver Lumi
    • and the Estonian Mixed Voice Choir in the Netherlands, conductor Endrik Üksvärav
  • The Estonian Youth Wind Ensemble, conductors Jaan Ots, Kaido Kivi, Priit Sonn and Aavo Ots
  • The Estonian Ladies Folk Dance Group in Luxembourg ‘Laiali’, leader Mari-Liis Kivioja
  • The Estonian Ladies Folk Dance Group in Holland ‘Tuuletütred’, leader Teet Killing
  • The Estonian Mixed Folk Dance Group ‘Kevade’ (Estonia), leader Teet Killing
  • The Estonian Young Men’s Folk Dance Group ‘Hallid Sõnnid’ (Estonia), leader Teet Killing

Concert host Andy Valvur

Organised by the Estonian House in the Netherlands
Info and reservations: estonianhousenl@gmail.com

Tickets € 15, students € 10

Video by terryfromtheeast.com
Sound by Quartal Studio
Graphic design by Dependance Rotterdam

Supported by the Ministry of Culture of Estonia and the Estonian Integration Foundation

Special thanks to: Hofkerk Amsterdam, Kalev Lindal, Elo Tammsalu-Schmitz, Mari and Mihkel Allik, Mari-Liis Kivioja, Mairis Minka, Riina Leminsky, Tuuli Solom, Anneli Aken, Reet Järvik, Margit Tera, Agnes Kuusik-Dijikstra and Kaire van der Toorn Guthan

Lauldes ja naerdes

… ehk rebase pihtimusi Euroopa Eestlaste Koori laagrist Bonnis

Kui mind aasta tagasi Euroopa Eestlaste Koori kutsuti, polnud mul aimugi, millega täpsemalt ma ennast seon. Kuna juba kohalik Soomes Iseseisvalt Laulu Lõõritavate Eestlaste Rühm “Siller“ on punnis väga toredatest ning inspireerivatest inimestest, jäi vaid loota, et ega sealt kaugemaltki vähem oodata pole.

Nii asusimegi sügisel valmistuma Annabergi laagriks. Minu ootused reisile olid lihtsad – soovisin laulda ja naerda. Aga et need ootused mitmekordselt täituvad, ei osanud ma uneski näha. Kuid tõesti, nii see meie armas laager just mööduski – lauldes ja naerdes! Keskkond oli selleks väga mõnus ja need inimesed…!!! Nii suurt ägedate inimeste kontsentratsiooni oli lausa lust tunda! Just tunda – ma tundsin neil päevil lihtsalt nii palju.

Reede “hommikul“ kell kolm ärgates tundsin ma muidugi, et magatud nüüd küll piisavalt pole, aga väsimusest polnud haisugi! Ma olin täis ootusärevust ja teotahet. Imeliselt ilusad hetked said alguse juba lennukis – tõusime Helsingis õhku täpselt päikesetõusu ajal ja see koidupuna koos linnavaatega jääb mälupilti veel pikaks ajaks. Kogu reedene päev möödus Vivika, Georgi ja Atsi vabas ning lõbusas seltskonnas, kuniks jõudsimegi Annabergi. See sõnadega nii ilusaks ja toredaks maalitud koht oli lõpuks päris minu enda silme ees. Ja no tont võtku – see oligi ilus! Kohe nii paganama ilus, et kõndisin lihtsalt mööda inimtühja alakorrrust ringi ja imetlesin. Kas need argielanikud seal ise kah märkavad, millises ajaloos nad elavad! Kipub ju kõik igapäevane meie ümber väga ruttu kuidagi tavaliseks muutuma. Inimeseks olemise asi. Mõistagi kasvas mu ootusärevus iga hetkega, kuna me olime esimesed kohale jõudnud laagerdajad. Tasapisi hakkas laulusõpru lisanduma ja läks lahti üks suuremat sorti emblemine. Täitsa lõpp – võõras inimene tuli, tutvustas ja kallistas! Esimene mõte – ilmselgelt väga kaua Eestist eemal elanud! Aga selline vastuvõtt oli ometigi just see, mida uue liikmena vajasin. Väike hirm ju ikka põue poeb, kui uustulnukana kusagile lähed. Olen ise neli aastat Eestist ära olnud ja tänu eri maailma paigust pärit kursusekaaslastele keelekoolist olen hakanud harjuma, et täiesti sobilik on tänaval võõrastele inimestele naeratada ning et vestluses võõra inimesega võib kasutada teisigi sõnu peale “ei” ja “jah”.

Suur hulk osalejaid lisandus veel õhtuse supisöömise ajal ja korralik tutvumismaraton oligi hoo sisse saanud. Kõigi nende inimeste juures oli minu jaoks kõige ägedam see, et kogu argielu jäi neil justkui koju. Täpselt sama tunnetasin enda puhul. Tuldi kokku ja jätkati täpselt sealt samast, kus viimati kohtudes pooleli jäi. Polnud mingit vahet, mis on su töö, palk, elukoht või staatus – SÕBRAD EESTLASED said jälle kokku! Seda vaimu oli nii kõvasti tunda, et seda võis peaaegust et näha! Sel hetkel sain ma aru, kui õigesse kohta ma olen sattunud.

Laululaagrile kohaselt sai mõistagi ka laulda. …ja me laulsime, kohe südamest! Laulsime sellise innuga, et „puust ja punaseks“ dirigent Elo sõnas: “Laulge mind jah surnuks!”. Aga laul teeb rinna rõõmsaks, seega selleta me ei saa. Massiline laulurünnak on ehk see metsik tung, mis meile kui laulurahvale nii omane on – pean saama laulda või muidu suren! J Õnneks suutsid meie vägevad dirigendid seda lauluhüsteeriasse langenud massi nalja ja professionaalsusega suurepäraselt hallata ning meie üürike aeg möödus väga produktiivselt. Tunnid möödusid linnutiivul ja oligi käes aeg alustada kontserdiga. Sai nautida nii kultuuri kui ka meelelahutust. Sel ajal, kui Iff ja Kammiste esinesid, istusin ma tihedalt kokku pressitud lauljate ja publiku hulgas. Kui hea oli seal olla! Rahvas õitses! Tundus nagu inimesed oleksid olnud täis õndsust ja tänulikkust, et neil on au olla eestlased. Kui oli koori kord esineda, sai tunda seda ülevat laulupeol valitsevat ühtsustunnet. Seda õlatunnet, mis annab jõudu ja paneb koos tegutsema. Soovisin mitmel hetkel, et mu silmadel oleksid kojamehed, sest vägisi tikkusid sinna pisarad ja no mitte ühtki noodikribulat polnud siis enam näha. Ja see polnudki enam oluline. Ma õõtsusin ühtses rütmis koos teistega ja nautisin selle hetke illu. Aplauside ajal kohtasin publiku seas lühtrivalguses sädelevaid ja värelevaid silmapaare ning tundsin, kuidas me kõik seal saalis laulsime päris seda sama laulu. See tunne on kirjeldamatult ilus ja soe.

Kuigi tunne oli ülev, läks olemine siiki päris kiiresti kõhedaks, kui rebased välja hõigati. Rebasena ei lastud mul muidugi ennast väga mugavalt tunda juba teel Annabergi. Üks korralik ärevuse tekitamine käis pidevalt. Esimesel õhtul tundsin, kuidas see fakt, et ma pean ei-tea-mida-ja-millal esitama, segas lihtsalt mu sotsialiseerumist, täiesti totter küll. (Seega, tänud, kallid seniorliikmed Soomest – peedistasite mind vaimselt ikka korralikult.) Õnneks polnud ma ainus rebane, vaid meid oli kokku neli. Saime ülesandeks valmistada ette midagi meeldejäävat ja see siis esitada. Ladusa koostöö tulemina valmis emotsioonikaanon “Sepapoisid“. Maailmas on väga palju ülemäärast hala ja urinat ning see pärsib rõõmu. Kui aga soe süda ja rõõmus meel suure lauluga siiski oma maailma sisse lasta, on mured kohe kergemad kanda. Laulurõõm nakatas välgukiirusel ka loomaaeda noorte rebaste ristseid pealt vaatama tulnud publikut ja nii kõlas kaanon mühisedes veel mitu korda. Päris äge oleks kunagi koos teha veel selline kaanon, kus iga “sepapoisid“ sõna järel alustab uus inimene või grupp laulmist. Kui Kalev taas sellele lauluhüsteeriale otsa peale tegi, pidime rebastena veel veidi oma koordinatsiooniga tegelema ning mõned krutskiga laulud liigutuste saatel esitama. Ja nii me ristitud saimegi. Vastuvõtt oli väga soe, aitäh selle eest! Ja siis jätkus selline möll, kus tants lõpetati alles poolvägisi juba täielikus öös, kuna polnud enam muusikat. Eks siis tuli jälle otsast laulma hakata, õnneks kitarrimehi jätkus veel varajaste hommikutundideni. Pidu oli äge! Tants, trall, laulmine – mida veel tahta! Magamine tundus seal täiesti ebaoluline ajaraiskamine.

Pühapäeval sai muidugi veel laulda ja siis hakkas üks kallistamine pihta. Nii viivuke oli hetk Annabergis ja tõenäoliselt oleks paljud soovinud, et las püsib hetk, üks silmapilk. Aeg oli küll üürike, aga selle mõju oli suur ja sügav.Kui enamus laagerdajad said kallistustega koju saadetud, jäi veel esmaspäevani Annabergi kaheksa inimest. Koos sai Bonnis mõnusasti terve päev aega veedetud ja õhtul veel nii palju ning kõvasti naerda, et häält enam ei tulnud, pisarad voolasid ja kõht oli krampis. Mõisahoone oli küll pea inimtühi, aga ka sellel oli oma võlu. Bonnist naastes oli maja pime ja vaikne ning siis kostus suurest saalist kellegi viiulimängu. Hämaras valguses just selles hetkes olles oli tunne nagu oleksin kusagil hoopis teises ajas. Müstiliselt äge. Esmaspäeva õhtuks kella kaheksaks olime me lõpuks Helsingis ja tagasi argielus. Kui Annabergis õitsesid lumikellukesed, siis Soomes oli hommikuks taas pahkluuni lumevaip maad katmas.

Mul on suur rõõm, et olen osa sellisest vägevast ühendusest nagu seda on Euroopa Eestlaste Koor. Ma ei leia sobivat ühikut, milles võiksin mõõta oma rõõmu ja tänu, aga neid on kilomeetrite jagu, tonnide kaupa ja päevade viisi. Sellise ettevõtmise suurim väärtus on mulle just nimelt emotsionaalne ja seda pole mingil muul moel võimalik saada, kui osaledes. Minu kummardus Marele, Annelile, dirigentidele, teistele kooriliikmetele, Annabergi rahvale ja publikule! Ootan juba väga järgmisi laulmisi, rõõme ja tantse.

Aitäh!

Maris Vaher
Helsinki 9. veebruar 2016

lyhter

Autori fotol lühter Haus Annabergi saalis.

——————————————————

Euroopa Eestlaste Koori laululaager toimus Haus Annabergis 29.-31. jaanuaril 2016. Dirigendd Kalev Lindal (Eesti), Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa), Viive Mäemets (Soome). Külas Ivo Linna ja Antti Kammiste. Osalesid 93 lauljat Belgiast, Hollandist, Katalooniast, Luksemburgist, Prantsusmaalt, Poolast, Saksamaalt, Soomest, Suurbritanniast, Šveitsist ning Eestist. Kontsert oli kolmeosaline, esimene osa külaliste päralt, teises osas esitas koor lugusid Mihkel Lüdigi “Koidust” Tõnu Kõrvitsa “Puudutuseni”, võrukeelse Uma Pido popurriist Veljo Tormise “Pulmaliste saabumiseni”. Viimases osas lauldi koos külalistega Mattiiseni-Leesmenti isamaalisi laule (“Isamaa ilu hoieldes”, “Sind surmani”, “Eestlane olen ja eestlaseks jään”), estraadiklassikat ja ballaade.

Heiko Schmaucki fotod Flickris.

Kontsert Ivo Linna ja Antti Kammistega 30.01.2016

Laupäeval, 30. jaanuaril 2016 annavad Haus Annabergis, Bonnis kontserdi 14 riigi lauljaid ühendav Euroopa Eestlaste Koor ning külalised Ivo Linna ja Antti Kammiste.
Kavas Eesti kooriklassika, isamaalised laulud, rahvalik ning popmuusika.
Dirigeerivad Kalev Lindal (Eesti), Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa) ja Viive Mäemets (Soome).

Pärast kontserti on kaetud suupistelaud, järgneb tantsuõhtu ning ühislaulmine.
Terve õhtu jagu rõõmu maksab 30 eurot (lastele 15).
Registreerimine kuni 27. jaanuarini (k.a) e-posti aadressil info@eestikoor.eu,
tasumine ülekandega:
Mare Rahkema / EU Chor
IBAN: DE42 3406 0094 0005 202536
BIC/SWIFT: VBRSDE33XXX
(ülekanne peaks saama tehtud hiljemalt 27.01, et see jõuaks, reedeks, 29.01 kohale).

Küsimuste korral kirjutage info@eestikoor.eu

koorikontsert_linna_kammiste_30_jaan

Koor, mida tahan omaks hüüda

Muljeid Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist
Remerschenis, Luksemburgis 16.-18. oktoobril 2015
 

Kui ma Euroopa Eestlaste Koorist enne esimest laululaagrit üldse midagi teadsin, siis seda, et kord on seal majas – koori asjaajamise eest seisva Anneli e-kirjad ei jätnud kahtlusele mingit ruumi. Kuhu tulla, mis kell, millise bussiga, palju maksab pilet, millised noodid peavad kaasas olema ja kas tubades käterätid on – kõik oli selge enne, kui oleks jõudnud küsimagi hakata.

Niisiis sujus mu päevapikkune reis Põhja-Londonist Lõuna-Luksemburgi väga stressivabalt ja jättis aega eksistentsiaalsete küsimuste üle juurdlemiseks. (Peab tunnistama, et esikohal nende hulgas oli “miks on selline riik nagu Luksemburg üldse olemas?” ja napilt teiseks jäi “kas ma olen kunagi elus enne saanud kahe euro eest nii pikalt bussiga sõita?”. Kolmas, kui te just peate teadma, oli “miks siin nii külm on?!” – võimalik, et ma olen ainus inimene maailmas, kes elab Londonis ilma pärast, aga kontinentaalne kliima tõesti ei ole mulle kontimööda.)

Esimeste uute koorikaaslastega õnnestus mul kohtuda ja tutvuda juba Mondorfi külas, kus kahe bussi vahel vestlemiseks jagus aega nii palju, et mu eksistentsiaalne küsimus nr 1 sai parasjagu ammendava vastuse. (Aitäh, Sigrun!)

Aga siis me juba olimegi Remerschenis ja järgmise paari tunni jooksul tutvusin ma nii paljude uute inimestega, et tõesti hea meel oli neist nimesiltidest, mis kõigile rinda kleebiti. Ja ma nüüd loodan, et keegi ei solvu, aga… n-ö eurooplase kogemusega eestlasega on ikka palju lihtsam jutule ja sõbraks saada kui kodueestlasega. Tuleb välja, et “hoian omaette, kellelegi igaks juhuks otsa ei vaata ja küsimustele vastan ühesilbiliselt” ei ole geneetiline! Nii ei jäänud mul uue lauljana hetkekski võimalust end võõrana tunda, sest juba me olimegi kõik tuttavad.

(Vahepeal jõudsin käia ka hääleseades, kust ma päris kindlasti tulin välja parema lauljana, kui ma sisenedes olin. Juba ainult selle pooltunni nimel tasus lennukiga sõita!)

Järgmiseks võeti ette lauludega tutvumine. Minu kui võrdlemisi staažika koorilaulja jaoks oli see suurema osa repertuaari osas pigem meeldiv taaskohtumine, aga ohtralt küsimusi tekitas seegi – millal, mis asjaoludel, mis kooriliigi seades ja mis häälerühmas ma neid lugusid viimati laulsingi? Partiid ise on kenasti lihasmälus olemas, aga toetavaid fakte vähevõitu, ja nagu minust märksa väärikamas eas inimestel, on paremini meeles eelmisel sajandil toimunu kui eelmise aasta laulupidu…

Järgmistel päevadel ilmusid mu noodipakist välja ka mõned niisugused laulud, mida ma enne laulnud ega mõnel juhul ka kuulnud polnud. Ei tea nüüd, kas asi oli seekordses seltskonnas ja dirigendis või olen nüüdseks juba piisavalt väliseestlane, aga mõnedki teosed, millest ma enne suuremat pidada pole osanud, hakkasid seekord minuga rääkima (“sõbrad, teiega on hea…”). Uma Pido laulude popurrii oli uskumatult äge; selleks ajaks, kui sellega ühele poole jõudsime, olin juba täiesti veendunud, et sellele peole pean ma minema. Ja täiesti uus laul minu jaoks – “Ela hästi, mu kodumaa” – nojah, ma pole malevapõlvkond, aga kuidas ma seda varem pole kuulnud? Võibolla ootas ka see soodsat aega, et mulle südamesse pugeda. Just neid põdrakellade hääli tulingi siia kuulama!

Noh, ja meil oli külas Olav Ehala, kes rääkis oma laulude juurde lugusid, mängis klaverit ja suhtus uskumatu soojusega kõigesse, mis juhtus. (Üht-teist ikka juhtus. Näiteks maailma kõige lühem Olav Ehala laul seekordsete rebaste esituses, millest ei tahakski rohkem eriti midagi rääkida kui et… see oli õnneks väga lühike.) Suure osa tuntud laulude sünnilood ei tulnud mulle üllatustena – eks neid ole kontsertidel ja intervjuudes varemgi jutustatud ja ühel aastal (aga mis aastal?) kasutati neid laulupeo nootides kujunduselementidena – aga selgub, et Ehala on teinud ohtralt muusikat ka multifilmidele, mida keegi kunagi pole näinud. Meie nägime ja nüüd jääb “Jõuluingel” mul igavesti seostuma kingikratist rebasega (ikka parem kujutluspilt kui kiilanev ingel).

Laulda oleks jaksanud rohkemgi, aga selles laagris jäi ohtralt aega uute koorikaaslastega suhtlemiseks ja ühiste tuttavate kaardistamiseks. Süütu küsimus paarile teisele rebasele “kus kooris te Eestis laulsite?” viis avastuseni, et vähemalt viis Euroopa Eestlaste Koori lauljat on pärit Hugo Treffneri Gümnaasiumi segakoorist. Ma olen laulnud nii mõnegi päris ägeda dirigendi käe all ja namedropping pole mulle võõras pahe, aga vat selle peale pole ma küll kunagi tulnud, et mu keskkooliaegse muusikaõpetaja nimi võiks kelleski äratundmist tekitada.

Laupäeva õhtul sain jälle uutmoodi eestlast imetleda, kui Luksemburgi naised meile laulude-tantsudega esinesid. Sellise särtsuga eesti rahvatantsu pole ma enne küll nägema juhtunud. Ja mind on alati skeptiliseks teinud see “eesti naised on nii ilusad” väide, aga kui nüüd niiviisi kõrvalt vaadata, siis jah, no tõesti on! Pluss mulle kohutavalt meeldis see kombinatsioon triibuseelikust, mustast t-särgist ja sõlest, mida nad kandsid.

Ja siis järsku juba oligi viimane päev ja laagri lõppkontsert. Mul ei jõudnud isegi hääl ära minna – mis mõttes ongi läbi?!

Kontserdi emotsionaalseks tipphetkeks oli muidugi koori hümn “Amigos para siempre” (mille eestikeelne tekst on minu arvates muljetavaldavalt hea nii sisulise tabavuse poolest kui vormiliselt). Aga minuga koju kaasa tuli hoopis Ehala “Vana mehe laul”: ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

Väga loodan seda koori veel kaua omaks hüüda.

Kitty Mamers
London
Euroopa Eestlaste Koori laulja alates sügisest 2015

* * *

Euroopa Eestlaste Koor on asutatud 2007. a. Kooris on üle 150 liikme, aktiivselt osaleb laululaagrites 70-100 lauljat, Remerschenis laulsid 86 lauljat 12 riigist, dirigendid Kalev Lindal (Eesti) ja Elo Tammsalu-Schmitz, kontsertmeister Aita Sibul, abidirigent ja asjaajaja Anneli Aken, külaline helilooja Olav Ehala. 
Euroopa Eestlaste koori laululaagreid toetab Kultuuriministeerium väliseesti kultuuriühingute programmist. Suur tänu annetuse eest Euroopa Parlamendi liikmele pr Kaja Kallasele.