Kontsert Ivo Linna ja Antti Kammistega 30.01.2016

Laupäeval, 30. jaanuaril 2016 annavad Haus Annabergis, Bonnis kontserdi 14 riigi lauljaid ühendav Euroopa Eestlaste Koor ning külalised Ivo Linna ja Antti Kammiste.
Kavas Eesti kooriklassika, isamaalised laulud, rahvalik ning popmuusika.
Dirigeerivad Kalev Lindal (Eesti), Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa) ja Viive Mäemets (Soome).

Pärast kontserti on kaetud suupistelaud, järgneb tantsuõhtu ning ühislaulmine.
Terve õhtu jagu rõõmu maksab 30 eurot (lastele 15).
Registreerimine kuni 27. jaanuarini (k.a) e-posti aadressil info@eestikoor.eu,
tasumine ülekandega:
Mare Rahkema / EU Chor
IBAN: DE42 3406 0094 0005 202536
BIC/SWIFT: VBRSDE33XXX
(ülekanne peaks saama tehtud hiljemalt 27.01, et see jõuaks, reedeks, 29.01 kohale).

Küsimuste korral kirjutage info@eestikoor.eu

koorikontsert_linna_kammiste_30_jaan

Koor, mida tahan omaks hüüda

Muljeid Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist
Remerschenis, Luksemburgis 16.-18. oktoobril 2015
 

Kui ma Euroopa Eestlaste Koorist enne esimest laululaagrit üldse midagi teadsin, siis seda, et kord on seal majas – koori asjaajamise eest seisva Anneli e-kirjad ei jätnud kahtlusele mingit ruumi. Kuhu tulla, mis kell, millise bussiga, palju maksab pilet, millised noodid peavad kaasas olema ja kas tubades käterätid on – kõik oli selge enne, kui oleks jõudnud küsimagi hakata.

Niisiis sujus mu päevapikkune reis Põhja-Londonist Lõuna-Luksemburgi väga stressivabalt ja jättis aega eksistentsiaalsete küsimuste üle juurdlemiseks. (Peab tunnistama, et esikohal nende hulgas oli “miks on selline riik nagu Luksemburg üldse olemas?” ja napilt teiseks jäi “kas ma olen kunagi elus enne saanud kahe euro eest nii pikalt bussiga sõita?”. Kolmas, kui te just peate teadma, oli “miks siin nii külm on?!” – võimalik, et ma olen ainus inimene maailmas, kes elab Londonis ilma pärast, aga kontinentaalne kliima tõesti ei ole mulle kontimööda.)

Esimeste uute koorikaaslastega õnnestus mul kohtuda ja tutvuda juba Mondorfi külas, kus kahe bussi vahel vestlemiseks jagus aega nii palju, et mu eksistentsiaalne küsimus nr 1 sai parasjagu ammendava vastuse. (Aitäh, Sigrun!)

Aga siis me juba olimegi Remerschenis ja järgmise paari tunni jooksul tutvusin ma nii paljude uute inimestega, et tõesti hea meel oli neist nimesiltidest, mis kõigile rinda kleebiti. Ja ma nüüd loodan, et keegi ei solvu, aga… n-ö eurooplase kogemusega eestlasega on ikka palju lihtsam jutule ja sõbraks saada kui kodueestlasega. Tuleb välja, et “hoian omaette, kellelegi igaks juhuks otsa ei vaata ja küsimustele vastan ühesilbiliselt” ei ole geneetiline! Nii ei jäänud mul uue lauljana hetkekski võimalust end võõrana tunda, sest juba me olimegi kõik tuttavad.

(Vahepeal jõudsin käia ka hääleseades, kust ma päris kindlasti tulin välja parema lauljana, kui ma sisenedes olin. Juba ainult selle pooltunni nimel tasus lennukiga sõita!)

Järgmiseks võeti ette lauludega tutvumine. Minu kui võrdlemisi staažika koorilaulja jaoks oli see suurema osa repertuaari osas pigem meeldiv taaskohtumine, aga ohtralt küsimusi tekitas seegi – millal, mis asjaoludel, mis kooriliigi seades ja mis häälerühmas ma neid lugusid viimati laulsingi? Partiid ise on kenasti lihasmälus olemas, aga toetavaid fakte vähevõitu, ja nagu minust märksa väärikamas eas inimestel, on paremini meeles eelmisel sajandil toimunu kui eelmise aasta laulupidu…

Järgmistel päevadel ilmusid mu noodipakist välja ka mõned niisugused laulud, mida ma enne laulnud ega mõnel juhul ka kuulnud polnud. Ei tea nüüd, kas asi oli seekordses seltskonnas ja dirigendis või olen nüüdseks juba piisavalt väliseestlane, aga mõnedki teosed, millest ma enne suuremat pidada pole osanud, hakkasid seekord minuga rääkima (“sõbrad, teiega on hea…”). Uma Pido laulude popurrii oli uskumatult äge; selleks ajaks, kui sellega ühele poole jõudsime, olin juba täiesti veendunud, et sellele peole pean ma minema. Ja täiesti uus laul minu jaoks – “Ela hästi, mu kodumaa” – nojah, ma pole malevapõlvkond, aga kuidas ma seda varem pole kuulnud? Võibolla ootas ka see soodsat aega, et mulle südamesse pugeda. Just neid põdrakellade hääli tulingi siia kuulama!

Noh, ja meil oli külas Olav Ehala, kes rääkis oma laulude juurde lugusid, mängis klaverit ja suhtus uskumatu soojusega kõigesse, mis juhtus. (Üht-teist ikka juhtus. Näiteks maailma kõige lühem Olav Ehala laul seekordsete rebaste esituses, millest ei tahakski rohkem eriti midagi rääkida kui et… see oli õnneks väga lühike.) Suure osa tuntud laulude sünnilood ei tulnud mulle üllatustena – eks neid ole kontsertidel ja intervjuudes varemgi jutustatud ja ühel aastal (aga mis aastal?) kasutati neid laulupeo nootides kujunduselementidena – aga selgub, et Ehala on teinud ohtralt muusikat ka multifilmidele, mida keegi kunagi pole näinud. Meie nägime ja nüüd jääb “Jõuluingel” mul igavesti seostuma kingikratist rebasega (ikka parem kujutluspilt kui kiilanev ingel).

Laulda oleks jaksanud rohkemgi, aga selles laagris jäi ohtralt aega uute koorikaaslastega suhtlemiseks ja ühiste tuttavate kaardistamiseks. Süütu küsimus paarile teisele rebasele “kus kooris te Eestis laulsite?” viis avastuseni, et vähemalt viis Euroopa Eestlaste Koori lauljat on pärit Hugo Treffneri Gümnaasiumi segakoorist. Ma olen laulnud nii mõnegi päris ägeda dirigendi käe all ja namedropping pole mulle võõras pahe, aga vat selle peale pole ma küll kunagi tulnud, et mu keskkooliaegse muusikaõpetaja nimi võiks kelleski äratundmist tekitada.

Laupäeva õhtul sain jälle uutmoodi eestlast imetleda, kui Luksemburgi naised meile laulude-tantsudega esinesid. Sellise särtsuga eesti rahvatantsu pole ma enne küll nägema juhtunud. Ja mind on alati skeptiliseks teinud see “eesti naised on nii ilusad” väide, aga kui nüüd niiviisi kõrvalt vaadata, siis jah, no tõesti on! Pluss mulle kohutavalt meeldis see kombinatsioon triibuseelikust, mustast t-särgist ja sõlest, mida nad kandsid.

Ja siis järsku juba oligi viimane päev ja laagri lõppkontsert. Mul ei jõudnud isegi hääl ära minna – mis mõttes ongi läbi?!

Kontserdi emotsionaalseks tipphetkeks oli muidugi koori hümn “Amigos para siempre” (mille eestikeelne tekst on minu arvates muljetavaldavalt hea nii sisulise tabavuse poolest kui vormiliselt). Aga minuga koju kaasa tuli hoopis Ehala “Vana mehe laul”: ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

Väga loodan seda koori veel kaua omaks hüüda.

Kitty Mamers
London
Euroopa Eestlaste Koori laulja alates sügisest 2015

* * *

Euroopa Eestlaste Koor on asutatud 2007. a. Kooris on üle 150 liikme, aktiivselt osaleb laululaagrites 70-100 lauljat, Remerschenis laulsid 86 lauljat 12 riigist, dirigendid Kalev Lindal (Eesti) ja Elo Tammsalu-Schmitz, kontsertmeister Aita Sibul, abidirigent ja asjaajaja Anneli Aken, külaline helilooja Olav Ehala. 
Euroopa Eestlaste koori laululaagreid toetab Kultuuriministeerium väliseesti kultuuriühingute programmist. Suur tänu annetuse eest Euroopa Parlamendi liikmele pr Kaja Kallasele.

Laululaager 16.-18. oktoobril 2015 Luksemburgis

Koht: Remerschen-Schengeni noortehostel, 31 Waistrooss, L-5440 Remerschen, Luxembourg.

Kavas uue repertuaari õppimine ja hääleseade. Külaliseks on helilooja Olav Ehala. Dirigendid Kalev Lindal (Eesti), Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa) ning Viive Mäemets (Soome).

Laagrisse on veel vaid kümmekond vaba kohta. Registreerida saab kuni 15. septembrini selle vormi kaudu!

Koori kogunemine hostelis reedel alates 18.00, laagri lõpp pühapäeval kell 14.
Elo Tammsalu-Schmitz võtab hääleseadehuvilisi vastu juba reedel, 16. oktoobril kella 10.00 ja 16 vahel Luxembourgi linnas (aadressi saadame registreerujatele hiljem). Kes lendavad juba neljapäeval või reede hommikul kohale või elavad Luksemburgis, kasutage võimalust võtta hääleseade pooltund juba reedel. Reede õhtul ja laupäeva ennelõunal jätkuvad hääleseade pooltunnid Remerschenis. Korraga saavad pooletunnisel, aga tõhusal hääleseadeseansil osaleda 2-3 inimest, soovitavalt samast häälerühmast. Registreerimine siin kuni 15. septembrini.

Laagri osalustasu ööbimise ja söökidega hostelis on 120 eurot + 5 eurot hääleseade.
Mittelaulvate kaaslaste-pereliikmete tasu on 85 €.
Oma öömajaga lauljate osalustasu 85 (+5 € hääleseade).
Osalustasu peab olema makstud hiljemalt 10. oktoobriks! (Kui on probleeme, siis kirjutage!)

Makse saaja: ARTEESIA / SEGAKOOR (või lihtsalt ARTEESIA)
Konto / Account (IBAN): LU45 0019 4255 1734 4000 (NB! Kelle lapsed Anneli juures laulavad – laste laulutundidel ja lastekooril on teine konto, kontrollige enne ülekande tegemist!)
BIC/SWIFT: BCEELULL
Makse selgitus: NIMI, OKT 2015

Detailne info, kuidas lennu- või raudteejaamast Remerscheni saab jms, saadetakse registreerunutele septembri keskel.

Artikkel ajakirjas Estonian World

Populaarses ingliskeelses veebiajakirjas Estonian World ilmus projektijuhtide Kaire van der Toorn-Guthani ja Anneli Akna artikkel laululaagrist ning suurest kontserdist maikuu esimesel nädalavahetusel Amsterdamis. Inglise keelde tõlkisid Margit Tera ja Margit Liivo ning toimetas Reet Järvik.

_DSC8463

Foto: Maarten Laupman

Eesti laulupäev 2. mail Amsterdamis

2. mail kell 20.00 annavad Euroopa Eestlaste Koor, Haaslava Meeskoor, Hollandi Eesti Koor ja Hollandi kammerkoor “Pur Sang” Amsterdamis, Amsteli kirikus suure kontserdi Eesti koorimuusikast – esimestest laulupidudest tänapäevani, klassikast popini, rahvamuuskast džässini.

Minu esimene laager Euroopa Eestlaste Kooriga

30. jaanuaril said viis eesti tšikki rendiautosse pressitud ja sõit Annabergi võis alata.

Berliinist saime kenasti läbi. Selleks ajaks, kui me liikuma hakkasime, kell oli vaid loetud minutid neli läbi, oli tööpäeva lõpu liiklus juba suuremas osas vaibunud. Saksamaa, noh. Ees ootas meid 6-7 tundi sõitu. Et end sobivasse meeleollu viia,oli kaasa haaratud paar eesti plaati – Curly Strings, Odd Hugo, Vägilased, Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm jt. Need otsast lõpuni ja lõpust otsani läbi kuulatud, oli tee Bonni ikka veel pikk. Teised kooriliikmed hakkasid juba vaikselt Annabergi kohale jõudma. Oli aeg ka meil hääled lahti laulda. Kilomeetrid nõnda lõõritades aina möödusid ja möödusid. Autojuhtki elas laulmisesse nii sisse, et keegi ei pannud tähele, et GPS vaikselt, aga tungivalt teisele kiirteele keerata käskis. Mis parata, kui laulud nii armsad on.

Kell oli vist juba 10 õhtul, kui me lõpuks Annabergi kohale jõudsime. Laulusaal oli puupüsti särasilmseid eestlasi ja „laulu-eestlasi“ täis. Hoolimata pühendunud lõõritamisest ei jäänud me püüdlikult vaikne sisenemine tähelepanuta. Meie saabumine võeti ajendiks, et uusi lauljaid tervitada. Sel korral oli „rebaseid“, mina kaasaarvatud, vaid neli. Kõik naised, aga see-eest vägevad.

Meie uute tervitamise-tutvustamise peale palju aega ei kulutatud. Kui koor aastas vaid 3-4 korda kokku saab, siis pole ka ime, et iga minut ühislaulmist kallimast kallim on. Ega me seda vähest tähelepanu saamist aga ju pahaks ei pannud. Isegi tahtsime laulda ning eestlasele omaselt me rambivalgust palju kauem polekski hästi talunud.

Ma olin tõesti juba liiga kaua koorilaulust eemal olnud. Ohh neid külmavärinaid, mis kooriga ühiselt laulmine ikka tekitada võib! Nõnda laulda lõõritades vaatasin salamisi ringi. Vapustav, kui palju eestlasi ikka üle Euroopa laiali on. Ja meie, Euroopa Eestlaste Koori liikmed, oleme ju vaid jäämäe tipp. Igal „mugavuspagulasel“ oma põhjus, miks mitte Maarjamaal elada, aga Eestit seda enam igatseda.

Laulmisest kasvas üle laulmine, millele järgnes laulmine, mis lõppes laulmisega. Ehk siis proovile järgnenud pausi ei suudetud eriti kaua lauluvabana hoida ning nõnda jätkus mitteametlik leelotamine hiliste õhtutundideni või õigemini varaste hommikutundideni.

Laupäev oli tõesti üksainus laulmine. Küll eraldi, küll koos, küll ametlikult, küll vabalt. Kui ma ühel pausil mõtteisse vajunult kargesse talveõhku astusin, taevas siramas imekaunis päike, märkasin, et olin, vähemalt hetkeks, viimse kui rakuni unustanud, et elan juba kaks aastat Saksamaal, kaugel oma armsast perest ja kallitest sõpradest, oma nunnust kutsust ja aina vanemaks jäävatest vanavanematest.

Päev läbi oli õhk vaid särisenud eestlusest – eesti keel ja eesti laulud ja eestlased ja Eesti mälestused. Tol hetkel valdas mind üdini Eesti tunne. Nagu oleksin teleportimise leiutanud – oli see ju vaid tavaline koorilaager kuskil Eesti vaikses külakeses ühes veidi lagunenud, aga endisest hiilgusest veel uhkeldavas mõisahoones. Viivuks valdas mind kodune turvatunne, õnn ja armastus. Kuni mõte väikse hilinemisega siiski longates järgi jõudis ning mu tegelikkusesse tagasi tiris.

Kui õige otsus oli see olnud siia laagrisse tulla kõikide nende saatusekaaslastega!

Aga päev oli alles noor. Ning nõnda sain õhtul veel teise suure emotsiooni osaliseks. Ma olen koorides laulnud vist juba 15 aastat. Rohkem kui pool oma elust. Olen igasugu isamaalisi laule söögi ette ja söögi peale ette kandnud, aga alles sel laupäeval pärast ametliku osa lõppemist ning mitteametliku laulmise algust mõistsin ma nende isamaaliste, patriootlike, armastavate laulude sõnumit. Hiljem kuulsin, et ma pole ainus, kes nõnda on emotsioonidest ülekülvatuna pisaraid ses kooris valanud. Need on lihtsalt südantlõhestavalt kaunid laulud.

Ma siiski ei mõistnud, kuidas saavad eestlased, kes pole ise Eestist eemal elanud, nii igatsevaid laule me armastatud kodumaast kirjutada. Hakkasin alles tol hetkel kõikide nende kordi ja kordi ette kantud laulude sõnu kuulama. Võib-olla ma polekski varem suutnud neid mõista ning selle pärast ei olnud neile ka erilist tähelepanu pööranud. Nüüd oma välismaa kogemuste ja igatsuste tohuvabohusse mässunult sain tõeliselt aru, miks „Laul Põhjamaast“, „Kodulaul“ või „Imeline laas“ eestlaste südameid ikka ja jälle vallutavad.

Kuigi rahvast oli palju ja kõigiga ei jõudnud rääkida, tundsin, et meie vahel tekkis mingi nähtamatu side. Igatsen juba nüüd oma uute tuttavate ja sõprade järele ning ootan ärevusega järgmist koorilaagrit.

Lõpetuseks pean lihtsalt tõdema: „Uhke on olla eestlane!“

 

Carmen Pajuste
Berliin, Saksamaa

Laager toimus 30.01-01.02.2015 Haus Annabergis (Bonnis, Saksamaal)

Registreerimine laululaagrisse Annabergis 30.01.-01.02.2015

KohtHaus Annaberg, Bonn

Aeg: 30. jaanuar kell 18, lõpp 1. veebruaril kell 14.30

Märksõnad: töö häälega ja uus repertuaar

Dirigendid:
Lauri Breede (Tartu)
Elo Tammsalu-Schmitz (Aachen)
Silver Lumi (Helsingi)

Lauljate osalustasu on 110 eurot, sellest I pool ehk 55 eurot peaks saama tasutud 2014. aasta lõpuks ja teine pool 20. jaanuariks 2015.
Oma öömajaga lauljate osalustasu on 75 eurot.
Osalustasu pereliikmele, kes ei laula, on 85 eurot.
Lastele kuni 10 a (k.a, oma madratsil ööbides) 40 eurot, alla 2 a tasuta.

Arteesia Asbl pangakonto leiab siit.

Tasudes palun märkige selgitusse kindlasti TALV 2015 ja kui maksate mitme inimese eest või kellegi teise kontolt, siis ka nimi/nimed, kelle eest tasuti.

Voodikoha Annabergis kindlustavad varajane registreerimine (loomulikult lähevad arvesse ka kõik senised eelregistreerunud) ning esimene laekunud osamakse.
Kes hiljaks jääb, peab leppima hotelliga.

Pole hetkel veel selge, kas, kus ja millal teeme kontserdi. Arutame dirigentidega. Orienteeruv ajakava on hetkel selline:

Reede, 30.01
alates 18.00 saabumine
19.00 õhtusöök
21.00 laulmine

Laupäev, 31.01
08.00 hommikusöök
09.00 laulmine
13.30 lõuna
14.30 laulmine ja vahepeal üks kohvipaus
19.30 õhtusöök
21.00 vaba lava ja üllatused

Pühapäev, 01.01
08.00 hommikusöök
09.00 koori majandusaasta 2014, organisatsioonilised küsimused
10.00 laulmine
12.00 kontsert (?)
13.30 lõuna

Kontrollida kes on end juba kirja pannud, saab siseinfost. Kes ei ole veel kindlasti registreerunud, palun tehke seda selle vormi kaudu.

Muljeid laululaagrist oktoobris 2015

Laulupeo järgne koorilaager on hea lakmuspaber, näidates ligikaudu ära laulupeoturistide” ja pühendunud koorilauljate suhtarvu. Viimases laagris enne laulupidu oli meid 110, pluss kümmekond pereliiget, seekord oli lauljaid 68.

Loomulikult ei tähenda see seda, et kõiki puudujaid tuleks “turistideks” lugeda, kuna laager langes kokku gripihooaja ja koolivaheajaga, kuid ilmselt mingi järelduse võib nendest numbritest teha. Medali teist külge vaadates tuleb siiski rõõmu tunda, et kohalolijatel oli sutsu lahedam end Annabergi viimati kitsaks jäänud seinte vahele ära mahutada. Jah, mehi oli taaskord vähe, aga see ilmselt ei parane enne kui me mõne meeskoori pooljõuga “alla neelame”.

Eks me kõik ole ilmselt mingil määral väsinud nendest laulupeolauludest. Dirigendid vast kõige enam. Seda toredam oli katsetada midagi sootuks uut – häikimist.

Grupiviisiline improviseerimine ja koorilaul peaksid olema üksteisest niisama erinevad kui siga ja kägu. Ükski tõsimeelne koorilaulja ei peaks lubama endale ühiselt musitseerides improvisatsiooni, arvasin mina enne laagrit ja arvan praegugi. Kui aga tegu on koordineeritud improvisatsiooniga, siis on lugu sootuks teine. “Laske see loom endast välja”, ütles Anne-Liis Poll ja üritas meid eksiteele viia, sest see mis järgnes oli kõike muud, kui vabameelne häälitsemine.

Juba häikimishäälte lahti häälitsemine näitas, et tegu on väga suurt distsipliini ja tähelepanu nõudva “spordialaga”. Kõik häälikud, helilised ja helitud, pidid väljuma kõrist selleks ettenähtud kombel ja dünaamikaga. Ei mingit mina-kiljun-sina-sisised-tema-uriseb-vabadust tegelikult ei olnud. Dirigendi käemärkide järgi tuli teha väga täpselt ainult ühte konkreetset häälitsust teatud ulatuses sallitud improvisatsiooniastmega.

Mina ausalt öeldes kartsin isegi lubatud kombel improviseerida, sest samas oli ju kohustus kuulata naabreid ja teha seda, mis nende häälitsustega kokku sobiks. Aga kui naaber ei tea ise täpselt, mida ta tegema hakkab ja ootab äraolevalt sinu häikimist ning vice versa, siis on tulemus üsna arglik. Tegelikult tuli see häikimine meil kohati ju päris kobedalt välja, aga siiski mitte nii kobedalt, et professor Poll oleks kontserdil midagi juhuse hooleks jätnud. Publik ei pidanud pettuma.

Laagris oli ka üks omamoodi briljantsõrmus – Eest “kuningriiklased” Tõun ja Nõgisto. Võib-olla tekitas see kusagil ja kelleski pahameelt, et seltskonnalaulude asemel natuke teise olemusega muusikat tehti, aga ma usun, et rõõmustajate arv kaalus pettunute oma üle. Seda kinnitas ka tore spontaanne raamatukogujämm kõikvõimalike kätte sattunud löök- ja sahinriistadega.

Ma olen vahel mõelnud, et välismaal elava eestlasena on meil sageli parem võimalus kohtuda Eesti muusikutega ja nendega vahetult suhelda, kui see Eestis ealeski võimalik oleks. Paratamatult kasvab süües isu ning varsti tundub juba kummaline, kui mõni eestlaste kogunemine ilma põnevate külaliste osaluseta peaks toimuma.

Tagasiside ei täidaks oma rolli, kui selles puuduks kummardus ja tänusõnad suure vaeva nägijatele.
Aitäh dirigentidele ja korraldajaile, aitäh kallitele koorikaaslastele!*

Liina Teras, Luksemburg
Laulja aastast 2011

*Üksikasjalikke tänusõnu ning teistelt lauljatelt laekunud tagasisidet saavad koori liikmed lugeda kodulehe siseinfos.