Rubriigiarhiiv: Üldine

Kontsert Ivo Linna ja Antti Kammistega 30.01.2016

Laupäeval, 30. jaanuaril 2016 annavad Haus Annabergis, Bonnis kontserdi 14 riigi lauljaid ühendav Euroopa Eestlaste Koor ning külalised Ivo Linna ja Antti Kammiste.
Kavas Eesti kooriklassika, isamaalised laulud, rahvalik ning popmuusika.
Dirigeerivad Kalev Lindal (Eesti), Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa) ja Viive Mäemets (Soome).

Pärast kontserti on kaetud suupistelaud, järgneb tantsuõhtu ning ühislaulmine.
Terve õhtu jagu rõõmu maksab 30 eurot (lastele 15).
Registreerimine kuni 27. jaanuarini (k.a) e-posti aadressil info@eestikoor.eu,
tasumine ülekandega:
Mare Rahkema / EU Chor
IBAN: DE42 3406 0094 0005 202536
BIC/SWIFT: VBRSDE33XXX
(ülekanne peaks saama tehtud hiljemalt 27.01, et see jõuaks, reedeks, 29.01 kohale).

Küsimuste korral kirjutage info@eestikoor.eu

koorikontsert_linna_kammiste_30_jaan

Artikkel ajakirjas Estonian World

Populaarses ingliskeelses veebiajakirjas Estonian World ilmus projektijuhtide Kaire van der Toorn-Guthani ja Anneli Akna artikkel laululaagrist ning suurest kontserdist maikuu esimesel nädalavahetusel Amsterdamis. Inglise keelde tõlkisid Margit Tera ja Margit Liivo ning toimetas Reet Järvik.

_DSC8463

Foto: Maarten Laupman

Eesti laulupäev 2. mail Amsterdamis

2. mail kell 20.00 annavad Euroopa Eestlaste Koor, Haaslava Meeskoor, Hollandi Eesti Koor ja Hollandi kammerkoor “Pur Sang” Amsterdamis, Amsteli kirikus suure kontserdi Eesti koorimuusikast – esimestest laulupidudest tänapäevani, klassikast popini, rahvamuuskast džässini.

Minu esimene laager Euroopa Eestlaste Kooriga

30. jaanuaril said viis eesti tšikki rendiautosse pressitud ja sõit Annabergi võis alata.

Berliinist saime kenasti läbi. Selleks ajaks, kui me liikuma hakkasime, kell oli vaid loetud minutid neli läbi, oli tööpäeva lõpu liiklus juba suuremas osas vaibunud. Saksamaa, noh. Ees ootas meid 6-7 tundi sõitu. Et end sobivasse meeleollu viia,oli kaasa haaratud paar eesti plaati – Curly Strings, Odd Hugo, Vägilased, Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm jt. Need otsast lõpuni ja lõpust otsani läbi kuulatud, oli tee Bonni ikka veel pikk. Teised kooriliikmed hakkasid juba vaikselt Annabergi kohale jõudma. Oli aeg ka meil hääled lahti laulda. Kilomeetrid nõnda lõõritades aina möödusid ja möödusid. Autojuhtki elas laulmisesse nii sisse, et keegi ei pannud tähele, et GPS vaikselt, aga tungivalt teisele kiirteele keerata käskis. Mis parata, kui laulud nii armsad on.

Kell oli vist juba 10 õhtul, kui me lõpuks Annabergi kohale jõudsime. Laulusaal oli puupüsti särasilmseid eestlasi ja „laulu-eestlasi“ täis. Hoolimata pühendunud lõõritamisest ei jäänud me püüdlikult vaikne sisenemine tähelepanuta. Meie saabumine võeti ajendiks, et uusi lauljaid tervitada. Sel korral oli „rebaseid“, mina kaasaarvatud, vaid neli. Kõik naised, aga see-eest vägevad.

Meie uute tervitamise-tutvustamise peale palju aega ei kulutatud. Kui koor aastas vaid 3-4 korda kokku saab, siis pole ka ime, et iga minut ühislaulmist kallimast kallim on. Ega me seda vähest tähelepanu saamist aga ju pahaks ei pannud. Isegi tahtsime laulda ning eestlasele omaselt me rambivalgust palju kauem polekski hästi talunud.

Ma olin tõesti juba liiga kaua koorilaulust eemal olnud. Ohh neid külmavärinaid, mis kooriga ühiselt laulmine ikka tekitada võib! Nõnda laulda lõõritades vaatasin salamisi ringi. Vapustav, kui palju eestlasi ikka üle Euroopa laiali on. Ja meie, Euroopa Eestlaste Koori liikmed, oleme ju vaid jäämäe tipp. Igal „mugavuspagulasel“ oma põhjus, miks mitte Maarjamaal elada, aga Eestit seda enam igatseda.

Laulmisest kasvas üle laulmine, millele järgnes laulmine, mis lõppes laulmisega. Ehk siis proovile järgnenud pausi ei suudetud eriti kaua lauluvabana hoida ning nõnda jätkus mitteametlik leelotamine hiliste õhtutundideni või õigemini varaste hommikutundideni.

Laupäev oli tõesti üksainus laulmine. Küll eraldi, küll koos, küll ametlikult, küll vabalt. Kui ma ühel pausil mõtteisse vajunult kargesse talveõhku astusin, taevas siramas imekaunis päike, märkasin, et olin, vähemalt hetkeks, viimse kui rakuni unustanud, et elan juba kaks aastat Saksamaal, kaugel oma armsast perest ja kallitest sõpradest, oma nunnust kutsust ja aina vanemaks jäävatest vanavanematest.

Päev läbi oli õhk vaid särisenud eestlusest – eesti keel ja eesti laulud ja eestlased ja Eesti mälestused. Tol hetkel valdas mind üdini Eesti tunne. Nagu oleksin teleportimise leiutanud – oli see ju vaid tavaline koorilaager kuskil Eesti vaikses külakeses ühes veidi lagunenud, aga endisest hiilgusest veel uhkeldavas mõisahoones. Viivuks valdas mind kodune turvatunne, õnn ja armastus. Kuni mõte väikse hilinemisega siiski longates järgi jõudis ning mu tegelikkusesse tagasi tiris.

Kui õige otsus oli see olnud siia laagrisse tulla kõikide nende saatusekaaslastega!

Aga päev oli alles noor. Ning nõnda sain õhtul veel teise suure emotsiooni osaliseks. Ma olen koorides laulnud vist juba 15 aastat. Rohkem kui pool oma elust. Olen igasugu isamaalisi laule söögi ette ja söögi peale ette kandnud, aga alles sel laupäeval pärast ametliku osa lõppemist ning mitteametliku laulmise algust mõistsin ma nende isamaaliste, patriootlike, armastavate laulude sõnumit. Hiljem kuulsin, et ma pole ainus, kes nõnda on emotsioonidest ülekülvatuna pisaraid ses kooris valanud. Need on lihtsalt südantlõhestavalt kaunid laulud.

Ma siiski ei mõistnud, kuidas saavad eestlased, kes pole ise Eestist eemal elanud, nii igatsevaid laule me armastatud kodumaast kirjutada. Hakkasin alles tol hetkel kõikide nende kordi ja kordi ette kantud laulude sõnu kuulama. Võib-olla ma polekski varem suutnud neid mõista ning selle pärast ei olnud neile ka erilist tähelepanu pööranud. Nüüd oma välismaa kogemuste ja igatsuste tohuvabohusse mässunult sain tõeliselt aru, miks „Laul Põhjamaast“, „Kodulaul“ või „Imeline laas“ eestlaste südameid ikka ja jälle vallutavad.

Kuigi rahvast oli palju ja kõigiga ei jõudnud rääkida, tundsin, et meie vahel tekkis mingi nähtamatu side. Igatsen juba nüüd oma uute tuttavate ja sõprade järele ning ootan ärevusega järgmist koorilaagrit.

Lõpetuseks pean lihtsalt tõdema: „Uhke on olla eestlane!“

 

Carmen Pajuste
Berliin, Saksamaa

Laager toimus 30.01-01.02.2015 Haus Annabergis (Bonnis, Saksamaal)

Talvine laululaager Luksemburgis

Autor: Anella Aasmaa (Luksemburg),
laulja alates 2014. aastast

Jaanuari ja veebruari vahetuse nädalavahetusel kõlasid kaunid eestikeelsed laulud Luksemburgi kaguservas Remerchen-Schengeni noortehostelis. Sinna oli pesa teinud Euroopa Eestlaste Koor, kes andis viimast lihvi suvise laulupeo “Aja puudutus. Puudutuse aeg.” repertuaarile. Koos olid 109 lauljat tosinast riigist, kolm dirigenti ja paarkümmend toetavat pereliiget. Kõigile osalejatele jäi hinge soe, ajatu puudutus.

Öeldakse, et pole halba ilma heata. Eestist erineva põhjusega väljarändajate arv kahjuks ei vähene. Õnneks ei vähene ka Euroopa Eestlaste Koori liikmeskond ning lauljate arvu pidev kasv ei ole enam seotud vaid laulupeoga. Üha suuremat huvi tunneb just noorem generatsioon, kes on suundunud välismaale õppima või töötama. Vaatamata uuele ja huvitavale keele- ja kultuurikeskkonnale ollakse endiselt südamega Eestis ning soovitakse laulda kauneid isamaalisi laule, et koduigatsust peletada. Pidevalt suurenev kooriliikmete arv näitab, et võõrsil elades ei unusta me laulmist kui väga erilist ning olulist rahvuse identiteedi väljendamise viisi.

Minu jaoks oli see esimene kohtumine Euroopa Eestlaste Kooriga. Söögipauside ajal valdas mind imelik ja hiljem mõtlemapanev tunne. Minu lähedal istusid pidevalt uued inimesed, kellel kõigil on rääkida oma Eesti lugu. Mõne laulja kõnes oli aimata kerget võõrkeele aktsenti, see pani mind veelgi enam nende inimeste vastu huvi tundma. Tundus tõeline eksootika suhelda ühe Inglismaal sündinud ja seal terve elu elanud eestlannaga ning kuulata, kuidas ta õhinal räägib oma kiindumusest Eesti vastu. Kuid kui me veel laulma hakkasime, sulandusid kõik meie elud justkui üheks perekonnaks. Mõistsin, et ühes laulmine ongi üks väga oluline tegur, mis ei lase unustada meie väikest ja kallist Eestit.

Koorilaager oli väga liigutav. Kõiki saabujaid võeti vastu soojade embustega, õhus oli tunda ootusärevust ning taaskohtumise rõõmu. Inimesed, kes kohtusid üle pika aja, jätkasid oma juttu justkui sealt, kus eelmine kord pooleli oli jäänud. Laululaagrist on saanud omamoodi kohtumispaik, kus nähakse häid sõpru ning veedetakse ühiselt lauldes kvaliteetaega.

Kui nõutud repertuaar selgeks õpitud ja laulud lindistatud, sai laulumaratonist sujuvalt tantsumaraton, mis ei tahtnud lõppeda isegi varavalges. Hoogsaid lugusid mängis ansambel “Ilusad isad” Brüsselist, vahva etteaste tegi 10. sünnipäeva tähistav EÜSL-i (Saksamaa eestlaste) projektikoor ja Šveitsi laulupere esitas ooperiklassikat. Täiesti uuele tasemele viisid õhtuse koosviibimise säravad ja särtsakad kuulsused – paroodianumbrid Luksemburgi naiste esituses tõstsis emotsioonid lakke. Sellised üllatusnumbrid võiksid saada traditsiooniks.

Soojalt võeti vastu ka uued „rebased“, kes esitasid n-ö jala pealt veerand tunniga omandatud isetegevuskava lauldes, tantsides ja püramiide tehes ega löönud kartma ka ülesande ees kanda viiekesi ette laulupeo üks nõudlikumaid teoseid – „Taandujad“. Au ja kiitus neile!

Suure kummarduse ja tänu on välja teeninud Luksemburgi laululaagri korraldajate tiim, kelle eestvedajateks olid Anneli Aken, Margit Liivo ja Liina Teras. Koori panid võimsalt kõlama dirigendid Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa), Kalev Lindal (Eesti) ja Silver Lumi (Soome), abidirigendid Anneli Aken ja Viive Mäemets (Soome) ning kontsertmeister Aita Sibul (Saksamaa). Laule aitas salvestada Hartmut Schmitz (Saksamaa). Loomulikult ei saaks ükski koorilaager toimuda ilma suurepäraste lauljateta. Võime kõik enda üle veidi uhkust tunda. Usun, et see laager puudutas meie kõigi südameid.

Rõõmsa kohtumiseni südasuvistel laulupeo kontsertidel!