… ehk rebase pihtimusi Euroopa Eestlaste Koori laagrist Bonnis

Kui mind aasta tagasi Euroopa Eestlaste Koori kutsuti, polnud mul aimugi, millega täpsemalt ma ennast seon. Kuna juba kohalik Soomes Iseseisvalt Laulu Lõõritavate Eestlaste Rühm “Siller“ on punnis väga toredatest ning inspireerivatest inimestest, jäi vaid loota, et ega sealt kaugemaltki vähem oodata pole.

Nii asusimegi sügisel valmistuma Annabergi laagriks. Minu ootused reisile olid lihtsad – soovisin laulda ja naerda. Aga et need ootused mitmekordselt täituvad, ei osanud ma uneski näha. Kuid tõesti, nii see meie armas laager just mööduski – lauldes ja naerdes! Keskkond oli selleks väga mõnus ja need inimesed…!!! Nii suurt ägedate inimeste kontsentratsiooni oli lausa lust tunda! Just tunda – ma tundsin neil päevil lihtsalt nii palju.

Reede “hommikul“ kell kolm ärgates tundsin ma muidugi, et magatud nüüd küll piisavalt pole, aga väsimusest polnud haisugi! Ma olin täis ootusärevust ja teotahet. Imeliselt ilusad hetked said alguse juba lennukis – tõusime Helsingis õhku täpselt päikesetõusu ajal ja see koidupuna koos linnavaatega jääb mälupilti veel pikaks ajaks. Kogu reedene päev möödus Vivika, Georgi ja Atsi vabas ning lõbusas seltskonnas, kuniks jõudsimegi Annabergi. See sõnadega nii ilusaks ja toredaks maalitud koht oli lõpuks päris minu enda silme ees. Ja no tont võtku – see oligi ilus! Kohe nii paganama ilus, et kõndisin lihtsalt mööda inimtühja alakorrrust ringi ja imetlesin. Kas need argielanikud seal ise kah märkavad, millises ajaloos nad elavad! Kipub ju kõik igapäevane meie ümber väga ruttu kuidagi tavaliseks muutuma. Inimeseks olemise asi. Mõistagi kasvas mu ootusärevus iga hetkega, kuna me olime esimesed kohale jõudnud laagerdajad. Tasapisi hakkas laulusõpru lisanduma ja läks lahti üks suuremat sorti emblemine. Täitsa lõpp – võõras inimene tuli, tutvustas ja kallistas! Esimene mõte – ilmselgelt väga kaua Eestist eemal elanud! Aga selline vastuvõtt oli ometigi just see, mida uue liikmena vajasin. Väike hirm ju ikka põue poeb, kui uustulnukana kusagile lähed. Olen ise neli aastat Eestist ära olnud ja tänu eri maailma paigust pärit kursusekaaslastele keelekoolist olen hakanud harjuma, et täiesti sobilik on tänaval võõrastele inimestele naeratada ning et vestluses võõra inimesega võib kasutada teisigi sõnu peale “ei” ja “jah”.

Suur hulk osalejaid lisandus veel õhtuse supisöömise ajal ja korralik tutvumismaraton oligi hoo sisse saanud. Kõigi nende inimeste juures oli minu jaoks kõige ägedam see, et kogu argielu jäi neil justkui koju. Täpselt sama tunnetasin enda puhul. Tuldi kokku ja jätkati täpselt sealt samast, kus viimati kohtudes pooleli jäi. Polnud mingit vahet, mis on su töö, palk, elukoht või staatus – SÕBRAD EESTLASED said jälle kokku! Seda vaimu oli nii kõvasti tunda, et seda võis peaaegust et näha! Sel hetkel sain ma aru, kui õigesse kohta ma olen sattunud.

Laululaagrile kohaselt sai mõistagi ka laulda. …ja me laulsime, kohe südamest! Laulsime sellise innuga, et „puust ja punaseks“ dirigent Elo sõnas: “Laulge mind jah surnuks!”. Aga laul teeb rinna rõõmsaks, seega selleta me ei saa. Massiline laulurünnak on ehk see metsik tung, mis meile kui laulurahvale nii omane on – pean saama laulda või muidu suren! J Õnneks suutsid meie vägevad dirigendid seda lauluhüsteeriasse langenud massi nalja ja professionaalsusega suurepäraselt hallata ning meie üürike aeg möödus väga produktiivselt. Tunnid möödusid linnutiivul ja oligi käes aeg alustada kontserdiga. Sai nautida nii kultuuri kui ka meelelahutust. Sel ajal, kui Iff ja Kammiste esinesid, istusin ma tihedalt kokku pressitud lauljate ja publiku hulgas. Kui hea oli seal olla! Rahvas õitses! Tundus nagu inimesed oleksid olnud täis õndsust ja tänulikkust, et neil on au olla eestlased. Kui oli koori kord esineda, sai tunda seda ülevat laulupeol valitsevat ühtsustunnet. Seda õlatunnet, mis annab jõudu ja paneb koos tegutsema. Soovisin mitmel hetkel, et mu silmadel oleksid kojamehed, sest vägisi tikkusid sinna pisarad ja no mitte ühtki noodikribulat polnud siis enam näha. Ja see polnudki enam oluline. Ma õõtsusin ühtses rütmis koos teistega ja nautisin selle hetke illu. Aplauside ajal kohtasin publiku seas lühtrivalguses sädelevaid ja värelevaid silmapaare ning tundsin, kuidas me kõik seal saalis laulsime päris seda sama laulu. See tunne on kirjeldamatult ilus ja soe.

Kuigi tunne oli ülev, läks olemine siiki päris kiiresti kõhedaks, kui rebased välja hõigati. Rebasena ei lastud mul muidugi ennast väga mugavalt tunda juba teel Annabergi. Üks korralik ärevuse tekitamine käis pidevalt. Esimesel õhtul tundsin, kuidas see fakt, et ma pean ei-tea-mida-ja-millal esitama, segas lihtsalt mu sotsialiseerumist, täiesti totter küll. (Seega, tänud, kallid seniorliikmed Soomest – peedistasite mind vaimselt ikka korralikult.) Õnneks polnud ma ainus rebane, vaid meid oli kokku neli. Saime ülesandeks valmistada ette midagi meeldejäävat ja see siis esitada. Ladusa koostöö tulemina valmis emotsioonikaanon “Sepapoisid“. Maailmas on väga palju ülemäärast hala ja urinat ning see pärsib rõõmu. Kui aga soe süda ja rõõmus meel suure lauluga siiski oma maailma sisse lasta, on mured kohe kergemad kanda. Laulurõõm nakatas välgukiirusel ka loomaaeda noorte rebaste ristseid pealt vaatama tulnud publikut ja nii kõlas kaanon mühisedes veel mitu korda. Päris äge oleks kunagi koos teha veel selline kaanon, kus iga “sepapoisid“ sõna järel alustab uus inimene või grupp laulmist. Kui Kalev taas sellele lauluhüsteeriale otsa peale tegi, pidime rebastena veel veidi oma koordinatsiooniga tegelema ning mõned krutskiga laulud liigutuste saatel esitama. Ja nii me ristitud saimegi. Vastuvõtt oli väga soe, aitäh selle eest! Ja siis jätkus selline möll, kus tants lõpetati alles poolvägisi juba täielikus öös, kuna polnud enam muusikat. Eks siis tuli jälle otsast laulma hakata, õnneks kitarrimehi jätkus veel varajaste hommikutundideni. Pidu oli äge! Tants, trall, laulmine – mida veel tahta! Magamine tundus seal täiesti ebaoluline ajaraiskamine.

Pühapäeval sai muidugi veel laulda ja siis hakkas üks kallistamine pihta. Nii viivuke oli hetk Annabergis ja tõenäoliselt oleks paljud soovinud, et las püsib hetk, üks silmapilk. Aeg oli küll üürike, aga selle mõju oli suur ja sügav.Kui enamus laagerdajad said kallistustega koju saadetud, jäi veel esmaspäevani Annabergi kaheksa inimest. Koos sai Bonnis mõnusasti terve päev aega veedetud ja õhtul veel nii palju ning kõvasti naerda, et häält enam ei tulnud, pisarad voolasid ja kõht oli krampis. Mõisahoone oli küll pea inimtühi, aga ka sellel oli oma võlu. Bonnist naastes oli maja pime ja vaikne ning siis kostus suurest saalist kellegi viiulimängu. Hämaras valguses just selles hetkes olles oli tunne nagu oleksin kusagil hoopis teises ajas. Müstiliselt äge. Esmaspäeva õhtuks kella kaheksaks olime me lõpuks Helsingis ja tagasi argielus. Kui Annabergis õitsesid lumikellukesed, siis Soomes oli hommikuks taas pahkluuni lumevaip maad katmas.

Mul on suur rõõm, et olen osa sellisest vägevast ühendusest nagu seda on Euroopa Eestlaste Koor. Ma ei leia sobivat ühikut, milles võiksin mõõta oma rõõmu ja tänu, aga neid on kilomeetrite jagu, tonnide kaupa ja päevade viisi. Sellise ettevõtmise suurim väärtus on mulle just nimelt emotsionaalne ja seda pole mingil muul moel võimalik saada, kui osaledes. Minu kummardus Marele, Annelile, dirigentidele, teistele kooriliikmetele, Annabergi rahvale ja publikule! Ootan juba väga järgmisi laulmisi, rõõme ja tantse.

Aitäh!

Maris Vaher
Helsinki 9. veebruar 2016

Autori fotol lühter Haus Annabergi saalis.

——————————————————

Euroopa Eestlaste Koori laululaager toimus Haus Annabergis 29.-31. jaanuaril 2016. Dirigendd Kalev Lindal (Eesti), Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa), Viive Mäemets (Soome). Külas Ivo Linna ja Antti Kammiste. Osalesid 93 lauljat Belgiast, Hollandist, Katalooniast, Luksemburgist, Prantsusmaalt, Poolast, Saksamaalt, Soomest, Suurbritanniast, Šveitsist ning Eestist. Kontsert oli kolmeosaline, esimene osa külaliste päralt, teises osas esitas koor lugusid Mihkel Lüdigi “Koidust” Tõnu Kõrvitsa “Puudutuseni”, võrukeelse Uma Pido popurriist Veljo Tormise “Pulmaliste saabumiseni”. Viimases osas lauldi koos külalistega Mattiiseni-Leesmenti isamaalisi laule (“Isamaa ilu hoieldes”, “Sind surmani”, “Eestlane olen ja eestlaseks jään”), estraadiklassikat ja ballaade.

Heiko Schmaucki fotod Flickris.