Muljeid laululaagrist oktoobris 2015

Laulupeo järgne koorilaager on hea lakmuspaber, näidates ligikaudu ära laulupeoturistide” ja pühendunud koorilauljate suhtarvu. Viimases laagris enne laulupidu oli meid 110, pluss kümmekond pereliiget, seekord oli lauljaid 68.

Loomulikult ei tähenda see seda, et kõiki puudujaid tuleks “turistideks” lugeda, kuna laager langes kokku gripihooaja ja koolivaheajaga, kuid ilmselt mingi järelduse võib nendest numbritest teha. Medali teist külge vaadates tuleb siiski rõõmu tunda, et kohalolijatel oli sutsu lahedam end Annabergi viimati kitsaks jäänud seinte vahele ära mahutada. Jah, mehi oli taaskord vähe, aga see ilmselt ei parane enne kui me mõne meeskoori pooljõuga “alla neelame”.

Eks me kõik ole ilmselt mingil määral väsinud nendest laulupeolauludest. Dirigendid vast kõige enam. Seda toredam oli katsetada midagi sootuks uut – häikimist.

Grupiviisiline improviseerimine ja koorilaul peaksid olema üksteisest niisama erinevad kui siga ja kägu. Ükski tõsimeelne koorilaulja ei peaks lubama endale ühiselt musitseerides improvisatsiooni, arvasin mina enne laagrit ja arvan praegugi. Kui aga tegu on koordineeritud improvisatsiooniga, siis on lugu sootuks teine. “Laske see loom endast välja”, ütles Anne-Liis Poll ja üritas meid eksiteele viia, sest see mis järgnes oli kõike muud, kui vabameelne häälitsemine.

Juba häikimishäälte lahti häälitsemine näitas, et tegu on väga suurt distsipliini ja tähelepanu nõudva “spordialaga”. Kõik häälikud, helilised ja helitud, pidid väljuma kõrist selleks ettenähtud kombel ja dünaamikaga. Ei mingit mina-kiljun-sina-sisised-tema-uriseb-vabadust tegelikult ei olnud. Dirigendi käemärkide järgi tuli teha väga täpselt ainult ühte konkreetset häälitsust teatud ulatuses sallitud improvisatsiooniastmega.

Mina ausalt öeldes kartsin isegi lubatud kombel improviseerida, sest samas oli ju kohustus kuulata naabreid ja teha seda, mis nende häälitsustega kokku sobiks. Aga kui naaber ei tea ise täpselt, mida ta tegema hakkab ja ootab äraolevalt sinu häikimist ning vice versa, siis on tulemus üsna arglik. Tegelikult tuli see häikimine meil kohati ju päris kobedalt välja, aga siiski mitte nii kobedalt, et professor Poll oleks kontserdil midagi juhuse hooleks jätnud. Publik ei pidanud pettuma.

Laagris oli ka üks omamoodi briljantsõrmus – Eest “kuningriiklased” Tõun ja Nõgisto. Võib-olla tekitas see kusagil ja kelleski pahameelt, et seltskonnalaulude asemel natuke teise olemusega muusikat tehti, aga ma usun, et rõõmustajate arv kaalus pettunute oma üle. Seda kinnitas ka tore spontaanne raamatukogujämm kõikvõimalike kätte sattunud löök- ja sahinriistadega.

Ma olen vahel mõelnud, et välismaal elava eestlasena on meil sageli parem võimalus kohtuda Eesti muusikutega ja nendega vahetult suhelda, kui see Eestis ealeski võimalik oleks. Paratamatult kasvab süües isu ning varsti tundub juba kummaline, kui mõni eestlaste kogunemine ilma põnevate külaliste osaluseta peaks toimuma.

Tagasiside ei täidaks oma rolli, kui selles puuduks kummardus ja tänusõnad suure vaeva nägijatele.
Aitäh dirigentidele ja korraldajaile, aitäh kallitele koorikaaslastele!*

Liina Teras, Luksemburg
Laulja aastast 2011

*Üksikasjalikke tänusõnu ning teistelt lauljatelt laekunud tagasisidet saavad koori liikmed lugeda kodulehe siseinfos.