Harjutame jaanuari viimasel nädalavahetusel Haus Annabergis, Bonnis laululaagris värsket repertuaari, tuletame meelde vana head klassikat ning kutsume kõiki väikesele meeleolukale lõppkontserdile pühapäeval, 29. jaanuaril 2017 kell 12.
Olete teretulnud!
Saksamaa eestlaste ajalehe Eesti Rada novembrinumbris ilmus artikkel koori osalemisest VI rahvusvahelisel koorifestivalil Canta al mar Calellas, Kataloonias.
… ehk rebase pihtimusi Euroopa Eestlaste Koori laagrist Bonnis
Kui mind aasta tagasi Euroopa Eestlaste Koori kutsuti, polnud mul aimugi, millega täpsemalt ma ennast seon. Kuna juba kohalik Soomes Iseseisvalt Laulu Lõõritavate Eestlaste Rühm “Siller“ on punnis väga toredatest ning inspireerivatest inimestest, jäi vaid loota, et ega sealt kaugemaltki vähem oodata pole.
Nii asusimegi sügisel valmistuma Annabergi laagriks. Minu ootused reisile olid lihtsad – soovisin laulda ja naerda. Aga et need ootused mitmekordselt täituvad, ei osanud ma uneski näha. Kuid tõesti, nii see meie armas laager just mööduski – lauldes ja naerdes! Keskkond oli selleks väga mõnus ja need inimesed…!!! Nii suurt ägedate inimeste kontsentratsiooni oli lausa lust tunda! Just tunda – ma tundsin neil päevil lihtsalt nii palju.
Reede “hommikul“ kell kolm ärgates tundsin ma muidugi, et magatud nüüd küll piisavalt pole, aga väsimusest polnud haisugi! Ma olin täis ootusärevust ja teotahet. Imeliselt ilusad hetked said alguse juba lennukis – tõusime Helsingis õhku täpselt päikesetõusu ajal ja see koidupuna koos linnavaatega jääb mälupilti veel pikaks ajaks. Kogu reedene päev möödus Vivika, Georgi ja Atsi vabas ning lõbusas seltskonnas, kuniks jõudsimegi Annabergi. See sõnadega nii ilusaks ja toredaks maalitud koht oli lõpuks päris minu enda silme ees. Ja no tont võtku – see oligi ilus! Kohe nii paganama ilus, et kõndisin lihtsalt mööda inimtühja alakorrrust ringi ja imetlesin. Kas need argielanikud seal ise kah märkavad, millises ajaloos nad elavad! Kipub ju kõik igapäevane meie ümber väga ruttu kuidagi tavaliseks muutuma. Inimeseks olemise asi. Mõistagi kasvas mu ootusärevus iga hetkega, kuna me olime esimesed kohale jõudnud laagerdajad. Tasapisi hakkas laulusõpru lisanduma ja läks lahti üks suuremat sorti emblemine. Täitsa lõpp – võõras inimene tuli, tutvustas ja kallistas! Esimene mõte – ilmselgelt väga kaua Eestist eemal elanud! Aga selline vastuvõtt oli ometigi just see, mida uue liikmena vajasin. Väike hirm ju ikka põue poeb, kui uustulnukana kusagile lähed. Olen ise neli aastat Eestist ära olnud ja tänu eri maailma paigust pärit kursusekaaslastele keelekoolist olen hakanud harjuma, et täiesti sobilik on tänaval võõrastele inimestele naeratada ning et vestluses võõra inimesega võib kasutada teisigi sõnu peale “ei” ja “jah”.
Suur hulk osalejaid lisandus veel õhtuse supisöömise ajal ja korralik tutvumismaraton oligi hoo sisse saanud. Kõigi nende inimeste juures oli minu jaoks kõige ägedam see, et kogu argielu jäi neil justkui koju. Täpselt sama tunnetasin enda puhul. Tuldi kokku ja jätkati täpselt sealt samast, kus viimati kohtudes pooleli jäi. Polnud mingit vahet, mis on su töö, palk, elukoht või staatus – SÕBRAD EESTLASED said jälle kokku! Seda vaimu oli nii kõvasti tunda, et seda võis peaaegust et näha! Sel hetkel sain ma aru, kui õigesse kohta ma olen sattunud.
Laululaagrile kohaselt sai mõistagi ka laulda. …ja me laulsime, kohe südamest! Laulsime sellise innuga, et „puust ja punaseks“ dirigent Elo sõnas: “Laulge mind jah surnuks!”. Aga laul teeb rinna rõõmsaks, seega selleta me ei saa. Massiline laulurünnak on ehk see metsik tung, mis meile kui laulurahvale nii omane on – pean saama laulda või muidu suren! J Õnneks suutsid meie vägevad dirigendid seda lauluhüsteeriasse langenud massi nalja ja professionaalsusega suurepäraselt hallata ning meie üürike aeg möödus väga produktiivselt. Tunnid möödusid linnutiivul ja oligi käes aeg alustada kontserdiga. Sai nautida nii kultuuri kui ka meelelahutust. Sel ajal, kui Iff ja Kammiste esinesid, istusin ma tihedalt kokku pressitud lauljate ja publiku hulgas. Kui hea oli seal olla! Rahvas õitses! Tundus nagu inimesed oleksid olnud täis õndsust ja tänulikkust, et neil on au olla eestlased. Kui oli koori kord esineda, sai tunda seda ülevat laulupeol valitsevat ühtsustunnet. Seda õlatunnet, mis annab jõudu ja paneb koos tegutsema. Soovisin mitmel hetkel, et mu silmadel oleksid kojamehed, sest vägisi tikkusid sinna pisarad ja no mitte ühtki noodikribulat polnud siis enam näha. Ja see polnudki enam oluline. Ma õõtsusin ühtses rütmis koos teistega ja nautisin selle hetke illu. Aplauside ajal kohtasin publiku seas lühtrivalguses sädelevaid ja värelevaid silmapaare ning tundsin, kuidas me kõik seal saalis laulsime päris seda sama laulu. See tunne on kirjeldamatult ilus ja soe.
Kuigi tunne oli ülev, läks olemine siiki päris kiiresti kõhedaks, kui rebased välja hõigati. Rebasena ei lastud mul muidugi ennast väga mugavalt tunda juba teel Annabergi. Üks korralik ärevuse tekitamine käis pidevalt. Esimesel õhtul tundsin, kuidas see fakt, et ma pean ei-tea-mida-ja-millal esitama, segas lihtsalt mu sotsialiseerumist, täiesti totter küll. (Seega, tänud, kallid seniorliikmed Soomest – peedistasite mind vaimselt ikka korralikult.) Õnneks polnud ma ainus rebane, vaid meid oli kokku neli. Saime ülesandeks valmistada ette midagi meeldejäävat ja see siis esitada. Ladusa koostöö tulemina valmis emotsioonikaanon “Sepapoisid“. Maailmas on väga palju ülemäärast hala ja urinat ning see pärsib rõõmu. Kui aga soe süda ja rõõmus meel suure lauluga siiski oma maailma sisse lasta, on mured kohe kergemad kanda. Laulurõõm nakatas välgukiirusel ka loomaaeda noorte rebaste ristseid pealt vaatama tulnud publikut ja nii kõlas kaanon mühisedes veel mitu korda. Päris äge oleks kunagi koos teha veel selline kaanon, kus iga “sepapoisid“ sõna järel alustab uus inimene või grupp laulmist. Kui Kalev taas sellele lauluhüsteeriale otsa peale tegi, pidime rebastena veel veidi oma koordinatsiooniga tegelema ning mõned krutskiga laulud liigutuste saatel esitama. Ja nii me ristitud saimegi. Vastuvõtt oli väga soe, aitäh selle eest! Ja siis jätkus selline möll, kus tants lõpetati alles poolvägisi juba täielikus öös, kuna polnud enam muusikat. Eks siis tuli jälle otsast laulma hakata, õnneks kitarrimehi jätkus veel varajaste hommikutundideni. Pidu oli äge! Tants, trall, laulmine – mida veel tahta! Magamine tundus seal täiesti ebaoluline ajaraiskamine.
Pühapäeval sai muidugi veel laulda ja siis hakkas üks kallistamine pihta. Nii viivuke oli hetk Annabergis ja tõenäoliselt oleks paljud soovinud, et las püsib hetk, üks silmapilk. Aeg oli küll üürike, aga selle mõju oli suur ja sügav.Kui enamus laagerdajad said kallistustega koju saadetud, jäi veel esmaspäevani Annabergi kaheksa inimest. Koos sai Bonnis mõnusasti terve päev aega veedetud ja õhtul veel nii palju ning kõvasti naerda, et häält enam ei tulnud, pisarad voolasid ja kõht oli krampis. Mõisahoone oli küll pea inimtühi, aga ka sellel oli oma võlu. Bonnist naastes oli maja pime ja vaikne ning siis kostus suurest saalist kellegi viiulimängu. Hämaras valguses just selles hetkes olles oli tunne nagu oleksin kusagil hoopis teises ajas. Müstiliselt äge. Esmaspäeva õhtuks kella kaheksaks olime me lõpuks Helsingis ja tagasi argielus. Kui Annabergis õitsesid lumikellukesed, siis Soomes oli hommikuks taas pahkluuni lumevaip maad katmas.
Mul on suur rõõm, et olen osa sellisest vägevast ühendusest nagu seda on Euroopa Eestlaste Koor. Ma ei leia sobivat ühikut, milles võiksin mõõta oma rõõmu ja tänu, aga neid on kilomeetrite jagu, tonnide kaupa ja päevade viisi. Sellise ettevõtmise suurim väärtus on mulle just nimelt emotsionaalne ja seda pole mingil muul moel võimalik saada, kui osaledes. Minu kummardus Marele, Annelile, dirigentidele, teistele kooriliikmetele, Annabergi rahvale ja publikule! Ootan juba väga järgmisi laulmisi, rõõme ja tantse.
Aitäh!
Maris Vaher
Helsinki 9. veebruar 2016
Autori fotol lühter Haus Annabergi saalis.
——————————————————
Euroopa Eestlaste Koori laululaager toimus Haus Annabergis 29.-31. jaanuaril 2016. Dirigendd Kalev Lindal (Eesti), Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa), Viive Mäemets (Soome). Külas Ivo Linna ja Antti Kammiste. Osalesid 93 lauljat Belgiast, Hollandist, Katalooniast, Luksemburgist, Prantsusmaalt, Poolast, Saksamaalt, Soomest, Suurbritanniast, Šveitsist ning Eestist. Kontsert oli kolmeosaline, esimene osa külaliste päralt, teises osas esitas koor lugusid Mihkel Lüdigi “Koidust” Tõnu Kõrvitsa “Puudutuseni”, võrukeelse Uma Pido popurriist Veljo Tormise “Pulmaliste saabumiseni”. Viimases osas lauldi koos külalistega Mattiiseni-Leesmenti isamaalisi laule (“Isamaa ilu hoieldes”, “Sind surmani”, “Eestlane olen ja eestlaseks jään”), estraadiklassikat ja ballaade.
Heiko Schmaucki fotod Flickris.
Laupäeval, 30. jaanuaril 2016 annavad Haus Annabergis, Bonnis kontserdi 14 riigi lauljaid ühendav Euroopa Eestlaste Koor ning külalised Ivo Linna ja Antti Kammiste.
Kavas Eesti kooriklassika, isamaalised laulud, rahvalik ning popmuusika.
Dirigeerivad Kalev Lindal (Eesti), Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa) ja Viive Mäemets (Soome).
Pärast kontserti on kaetud suupistelaud, järgneb tantsuõhtu ning ühislaulmine.
Terve õhtu jagu rõõmu maksab 30 eurot (lastele 15).
Registreerimine kuni 27. jaanuarini (k.a) e-posti aadressil info@eestikoor.eu,
tasumine ülekandega:
Mare Rahkema / EU Chor
IBAN: DE42 3406 0094 0005 202536
BIC/SWIFT: VBRSDE33XXX
(ülekanne peaks saama tehtud hiljemalt 27.01, et see jõuaks, reedeks, 29.01 kohale).
Küsimuste korral kirjutage info@eestikoor.eu
Muljeid Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist
Remerschenis, Luksemburgis 16.-18. oktoobril 2015
Kui ma Euroopa Eestlaste Koorist enne esimest laululaagrit üldse midagi teadsin, siis seda, et kord on seal majas – koori asjaajamise eest seisva Anneli e-kirjad ei jätnud kahtlusele mingit ruumi. Kuhu tulla, mis kell, millise bussiga, palju maksab pilet, millised noodid peavad kaasas olema ja kas tubades käterätid on – kõik oli selge enne, kui oleks jõudnud küsimagi hakata.
Niisiis sujus mu päevapikkune reis Põhja-Londonist Lõuna-Luksemburgi väga stressivabalt ja jättis aega eksistentsiaalsete küsimuste üle juurdlemiseks. (Peab tunnistama, et esikohal nende hulgas oli “miks on selline riik nagu Luksemburg üldse olemas?” ja napilt teiseks jäi “kas ma olen kunagi elus enne saanud kahe euro eest nii pikalt bussiga sõita?”. Kolmas, kui te just peate teadma, oli “miks siin nii külm on?!” – võimalik, et ma olen ainus inimene maailmas, kes elab Londonis ilma pärast, aga kontinentaalne kliima tõesti ei ole mulle kontimööda.)
Esimeste uute koorikaaslastega õnnestus mul kohtuda ja tutvuda juba Mondorfi külas, kus kahe bussi vahel vestlemiseks jagus aega nii palju, et mu eksistentsiaalne küsimus nr 1 sai parasjagu ammendava vastuse. (Aitäh, Sigrun!)
Aga siis me juba olimegi Remerschenis ja järgmise paari tunni jooksul tutvusin ma nii paljude uute inimestega, et tõesti hea meel oli neist nimesiltidest, mis kõigile rinda kleebiti. Ja ma nüüd loodan, et keegi ei solvu, aga… n-ö eurooplase kogemusega eestlasega on ikka palju lihtsam jutule ja sõbraks saada kui kodueestlasega. Tuleb välja, et “hoian omaette, kellelegi igaks juhuks otsa ei vaata ja küsimustele vastan ühesilbiliselt” ei ole geneetiline! Nii ei jäänud mul uue lauljana hetkekski võimalust end võõrana tunda, sest juba me olimegi kõik tuttavad.
(Vahepeal jõudsin käia ka hääleseades, kust ma päris kindlasti tulin välja parema lauljana, kui ma sisenedes olin. Juba ainult selle pooltunni nimel tasus lennukiga sõita!)
Järgmiseks võeti ette lauludega tutvumine. Minu kui võrdlemisi staažika koorilaulja jaoks oli see suurema osa repertuaari osas pigem meeldiv taaskohtumine, aga ohtralt küsimusi tekitas seegi – millal, mis asjaoludel, mis kooriliigi seades ja mis häälerühmas ma neid lugusid viimati laulsingi? Partiid ise on kenasti lihasmälus olemas, aga toetavaid fakte vähevõitu, ja nagu minust märksa väärikamas eas inimestel, on paremini meeles eelmisel sajandil toimunu kui eelmise aasta laulupidu…
Järgmistel päevadel ilmusid mu noodipakist välja ka mõned niisugused laulud, mida ma enne laulnud ega mõnel juhul ka kuulnud polnud. Ei tea nüüd, kas asi oli seekordses seltskonnas ja dirigendis või olen nüüdseks juba piisavalt väliseestlane, aga mõnedki teosed, millest ma enne suuremat pidada pole osanud, hakkasid seekord minuga rääkima (“sõbrad, teiega on hea…”). Uma Pido laulude popurrii oli uskumatult äge; selleks ajaks, kui sellega ühele poole jõudsime, olin juba täiesti veendunud, et sellele peole pean ma minema. Ja täiesti uus laul minu jaoks – “Ela hästi, mu kodumaa” – nojah, ma pole malevapõlvkond, aga kuidas ma seda varem pole kuulnud? Võibolla ootas ka see soodsat aega, et mulle südamesse pugeda. Just neid põdrakellade hääli tulingi siia kuulama!
Noh, ja meil oli külas Olav Ehala, kes rääkis oma laulude juurde lugusid, mängis klaverit ja suhtus uskumatu soojusega kõigesse, mis juhtus. (Üht-teist ikka juhtus. Näiteks maailma kõige lühem Olav Ehala laul seekordsete rebaste esituses, millest ei tahakski rohkem eriti midagi rääkida kui et… see oli õnneks väga lühike.) Suure osa tuntud laulude sünnilood ei tulnud mulle üllatustena – eks neid ole kontsertidel ja intervjuudes varemgi jutustatud ja ühel aastal (aga mis aastal?) kasutati neid laulupeo nootides kujunduselementidena – aga selgub, et Ehala on teinud ohtralt muusikat ka multifilmidele, mida keegi kunagi pole näinud. Meie nägime ja nüüd jääb “Jõuluingel” mul igavesti seostuma kingikratist rebasega (ikka parem kujutluspilt kui kiilanev ingel).
Laulda oleks jaksanud rohkemgi, aga selles laagris jäi ohtralt aega uute koorikaaslastega suhtlemiseks ja ühiste tuttavate kaardistamiseks. Süütu küsimus paarile teisele rebasele “kus kooris te Eestis laulsite?” viis avastuseni, et vähemalt viis Euroopa Eestlaste Koori lauljat on pärit Hugo Treffneri Gümnaasiumi segakoorist. Ma olen laulnud nii mõnegi päris ägeda dirigendi käe all ja namedropping pole mulle võõras pahe, aga vat selle peale pole ma küll kunagi tulnud, et mu keskkooliaegse muusikaõpetaja nimi võiks kelleski äratundmist tekitada.
Laupäeva õhtul sain jälle uutmoodi eestlast imetleda, kui Luksemburgi naised meile laulude-tantsudega esinesid. Sellise särtsuga eesti rahvatantsu pole ma enne küll nägema juhtunud. Ja mind on alati skeptiliseks teinud see “eesti naised on nii ilusad” väide, aga kui nüüd niiviisi kõrvalt vaadata, siis jah, no tõesti on! Pluss mulle kohutavalt meeldis see kombinatsioon triibuseelikust, mustast t-särgist ja sõlest, mida nad kandsid.
Ja siis järsku juba oligi viimane päev ja laagri lõppkontsert. Mul ei jõudnud isegi hääl ära minna – mis mõttes ongi läbi?!
Kontserdi emotsionaalseks tipphetkeks oli muidugi koori hümn “Amigos para siempre” (mille eestikeelne tekst on minu arvates muljetavaldavalt hea nii sisulise tabavuse poolest kui vormiliselt). Aga minuga koju kaasa tuli hoopis Ehala “Vana mehe laul”: ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.
Väga loodan seda koori veel kaua omaks hüüda.
Kitty Mamers
London
Euroopa Eestlaste Koori laulja alates sügisest 2015
* * *
Euroopa Eestlaste Koor on asutatud 2007. a. Kooris on üle 150 liikme, aktiivselt osaleb laululaagrites 70-100 lauljat, Remerschenis laulsid 86 lauljat 12 riigist, dirigendid Kalev Lindal (Eesti) ja Elo Tammsalu-Schmitz, kontsertmeister Aita Sibul, abidirigent ja asjaajaja Anneli Aken, külaline helilooja Olav Ehala.
Euroopa Eestlaste koori laululaagreid toetab Kultuuriministeerium väliseesti kultuuriühingute programmist. Suur tänu annetuse eest Euroopa Parlamendi liikmele pr Kaja Kallasele.
Koht: Remerschen-Schengeni noortehostel, 31 Waistrooss, L-5440 Remerschen, Luxembourg.
Kavas uue repertuaari õppimine ja hääleseade. Külaliseks on helilooja Olav Ehala. Dirigendid Kalev Lindal (Eesti), Elo Tammsalu-Schmitz (Saksamaa) ning Viive Mäemets (Soome).
Laagrisse on veel vaid kümmekond vaba kohta. Registreerida saab kuni 15. septembrini selle vormi kaudu!
Koori kogunemine hostelis reedel alates 18.00, laagri lõpp pühapäeval kell 14.
Elo Tammsalu-Schmitz võtab hääleseadehuvilisi vastu juba reedel, 16. oktoobril kella 10.00 ja 16 vahel Luxembourgi linnas (aadressi saadame registreerujatele hiljem). Kes lendavad juba neljapäeval või reede hommikul kohale või elavad Luksemburgis, kasutage võimalust võtta hääleseade pooltund juba reedel. Reede õhtul ja laupäeva ennelõunal jätkuvad hääleseade pooltunnid Remerschenis. Korraga saavad pooletunnisel, aga tõhusal hääleseadeseansil osaleda 2-3 inimest, soovitavalt samast häälerühmast. Registreerimine siin kuni 15. septembrini.
Laagri osalustasu ööbimise ja söökidega hostelis on 120 eurot + 5 eurot hääleseade.
Mittelaulvate kaaslaste-pereliikmete tasu on 85 €.
Oma öömajaga lauljate osalustasu 85 (+5 € hääleseade).
Osalustasu peab olema makstud hiljemalt 10. oktoobriks! (Kui on probleeme, siis kirjutage!)
Makse saaja: ARTEESIA / SEGAKOOR (või lihtsalt ARTEESIA)
Konto / Account (IBAN): LU45 0019 4255 1734 4000 (NB! Kelle lapsed Anneli juures laulavad – laste laulutundidel ja lastekooril on teine konto, kontrollige enne ülekande tegemist!)
BIC/SWIFT: BCEELULL
Makse selgitus: NIMI, OKT 2015
Detailne info, kuidas lennu- või raudteejaamast Remerscheni saab jms, saadetakse registreerunutele septembri keskel.
Populaarses ingliskeelses veebiajakirjas Estonian World ilmus projektijuhtide Kaire van der Toorn-Guthani ja Anneli Akna artikkel laululaagrist ning suurest kontserdist maikuu esimesel nädalavahetusel Amsterdamis. Inglise keelde tõlkisid Margit Tera ja Margit Liivo ning toimetas Reet Järvik.
Foto: Maarten Laupman
2. mail kell 20.00 annavad Euroopa Eestlaste Koor, Haaslava Meeskoor, Hollandi Eesti Koor ja Hollandi kammerkoor “Pur Sang” Amsterdamis, Amsteli kirikus suure kontserdi Eesti koorimuusikast – esimestest laulupidudest tänapäevani, klassikast popini, rahvamuuskast džässini.
30. jaanuaril said viis eesti tšikki rendiautosse pressitud ja sõit Annabergi võis alata.
Berliinist saime kenasti läbi. Selleks ajaks, kui me liikuma hakkasime, kell oli vaid loetud minutid neli läbi, oli tööpäeva lõpu liiklus juba suuremas osas vaibunud. Saksamaa, noh. Ees ootas meid 6-7 tundi sõitu. Et end sobivasse meeleollu viia,oli kaasa haaratud paar eesti plaati – Curly Strings, Odd Hugo, Vägilased, Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm jt. Need otsast lõpuni ja lõpust otsani läbi kuulatud, oli tee Bonni ikka veel pikk. Teised kooriliikmed hakkasid juba vaikselt Annabergi kohale jõudma. Oli aeg ka meil hääled lahti laulda. Kilomeetrid nõnda lõõritades aina möödusid ja möödusid. Autojuhtki elas laulmisesse nii sisse, et keegi ei pannud tähele, et GPS vaikselt, aga tungivalt teisele kiirteele keerata käskis. Mis parata, kui laulud nii armsad on.
Kell oli vist juba 10 õhtul, kui me lõpuks Annabergi kohale jõudsime. Laulusaal oli puupüsti särasilmseid eestlasi ja „laulu-eestlasi“ täis. Hoolimata pühendunud lõõritamisest ei jäänud me püüdlikult vaikne sisenemine tähelepanuta. Meie saabumine võeti ajendiks, et uusi lauljaid tervitada. Sel korral oli „rebaseid“, mina kaasaarvatud, vaid neli. Kõik naised, aga see-eest vägevad.
Meie uute tervitamise-tutvustamise peale palju aega ei kulutatud. Kui koor aastas vaid 3-4 korda kokku saab, siis pole ka ime, et iga minut ühislaulmist kallimast kallim on. Ega me seda vähest tähelepanu saamist aga ju pahaks ei pannud. Isegi tahtsime laulda ning eestlasele omaselt me rambivalgust palju kauem polekski hästi talunud.
Ma olin tõesti juba liiga kaua koorilaulust eemal olnud. Ohh neid külmavärinaid, mis kooriga ühiselt laulmine ikka tekitada võib! Nõnda laulda lõõritades vaatasin salamisi ringi. Vapustav, kui palju eestlasi ikka üle Euroopa laiali on. Ja meie, Euroopa Eestlaste Koori liikmed, oleme ju vaid jäämäe tipp. Igal „mugavuspagulasel“ oma põhjus, miks mitte Maarjamaal elada, aga Eestit seda enam igatseda.
Laulmisest kasvas üle laulmine, millele järgnes laulmine, mis lõppes laulmisega. Ehk siis proovile järgnenud pausi ei suudetud eriti kaua lauluvabana hoida ning nõnda jätkus mitteametlik leelotamine hiliste õhtutundideni või õigemini varaste hommikutundideni.
Laupäev oli tõesti üksainus laulmine. Küll eraldi, küll koos, küll ametlikult, küll vabalt. Kui ma ühel pausil mõtteisse vajunult kargesse talveõhku astusin, taevas siramas imekaunis päike, märkasin, et olin, vähemalt hetkeks, viimse kui rakuni unustanud, et elan juba kaks aastat Saksamaal, kaugel oma armsast perest ja kallitest sõpradest, oma nunnust kutsust ja aina vanemaks jäävatest vanavanematest.
Päev läbi oli õhk vaid särisenud eestlusest – eesti keel ja eesti laulud ja eestlased ja Eesti mälestused. Tol hetkel valdas mind üdini Eesti tunne. Nagu oleksin teleportimise leiutanud – oli see ju vaid tavaline koorilaager kuskil Eesti vaikses külakeses ühes veidi lagunenud, aga endisest hiilgusest veel uhkeldavas mõisahoones. Viivuks valdas mind kodune turvatunne, õnn ja armastus. Kuni mõte väikse hilinemisega siiski longates järgi jõudis ning mu tegelikkusesse tagasi tiris.
Kui õige otsus oli see olnud siia laagrisse tulla kõikide nende saatusekaaslastega!
Aga päev oli alles noor. Ning nõnda sain õhtul veel teise suure emotsiooni osaliseks. Ma olen koorides laulnud vist juba 15 aastat. Rohkem kui pool oma elust. Olen igasugu isamaalisi laule söögi ette ja söögi peale ette kandnud, aga alles sel laupäeval pärast ametliku osa lõppemist ning mitteametliku laulmise algust mõistsin ma nende isamaaliste, patriootlike, armastavate laulude sõnumit. Hiljem kuulsin, et ma pole ainus, kes nõnda on emotsioonidest ülekülvatuna pisaraid ses kooris valanud. Need on lihtsalt südantlõhestavalt kaunid laulud.
Ma siiski ei mõistnud, kuidas saavad eestlased, kes pole ise Eestist eemal elanud, nii igatsevaid laule me armastatud kodumaast kirjutada. Hakkasin alles tol hetkel kõikide nende kordi ja kordi ette kantud laulude sõnu kuulama. Võib-olla ma polekski varem suutnud neid mõista ning selle pärast ei olnud neile ka erilist tähelepanu pööranud. Nüüd oma välismaa kogemuste ja igatsuste tohuvabohusse mässunult sain tõeliselt aru, miks „Laul Põhjamaast“, „Kodulaul“ või „Imeline laas“ eestlaste südameid ikka ja jälle vallutavad.
Kuigi rahvast oli palju ja kõigiga ei jõudnud rääkida, tundsin, et meie vahel tekkis mingi nähtamatu side. Igatsen juba nüüd oma uute tuttavate ja sõprade järele ning ootan ärevusega järgmist koorilaagrit.
Lõpetuseks pean lihtsalt tõdema: „Uhke on olla eestlane!“
Carmen Pajuste
Berliin, Saksamaa
Laager toimus 30.01-01.02.2015 Haus Annabergis (Bonnis, Saksamaal)